Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi P. De la Gardie ja S. Gyllenhielmi hauamonument-sarkofaag ja epitaaf, A. Passer, 1589-1595 (dolomiit, Märjamaa kivi, graniit, osaline kullatis)
Mälestise registri number 1332
Registreeritud Vallasmälestis
Arvel 20.06.1995
Registreeritud 20.09.1995
Mälestise vana number 84
Liigitus kunstimälestis

Inspekteerimised(6)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 22.03.16

Inspektor: TLPA muinsuskaitse osakonna peaspetsialist, Eero Kangor

Märksõna(7)

Kunst, Materjal, Kivi, Objekt, Epitaaf, Hauatähis, Hauamonument.

Mälestise tunnus


Muinsuskaitse alla võetud kui kõrge kultuuriloolise ja kunstiväärtusega silmapaistvaim renessansiaja skulptuuriteos Eestis.

Sisestatud: 05.10.2006.

Mälestise kirjeldus


Rootsi väejuht ja Liivimaa kuberner Pontus De la Gardie ning tema abikaasa Sophia Gyllenhielmi (Gyldehelm) sarkofaagist ja seinal paiknevast epitaafist koosnev hauamonument.

Sisestatud: 05.10.2006.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kooriruumi lõunaseina ääres. Vt. Lisa - asendiplaan: nr. 4

Sisestatud: 05.10.2006.

Mälestise ajalugu


Muinsuskaitse all alates 1926; 1973. aastast – vabariikliku tähtsusega kunstimälestis nr. 84
Arent Passer (1560? – 1637) – Hollandi päritolu kiviraidur, kujur, arhitekt - silmapaistvaim renessanssmeister Tallinnas
Pontus De la Gardie (umb. 1520 – 5. 11. 1585) - Prantsusmaalt pärit Rootsi väejuht. 1571. aastast Ekholmeni vabahärra, 1574 Liivimaa asehaldur ja 1581 kuberner. Juhatas 1580-83 Liivi sõjas Rootsi vägesid. 1580 abiellus Sophia Elisabeth Gyllenhielm´iga. 5. novembril 1585 uppus Narva jõkke.
Sophia Gyllenhielm (1556 - 20.6.1583), Rootsi kuninga Johan III Vasa väljaspool abielu sündinud tütar. Suri Tallinnas sünnitamisel.
Eesti kunsti ajalugu. 2. 1520 – 1770. EKA, 2005, lk. 388-392: 1589-95, Ryningi monumendiga samal ajal valminud ning samas toomkiriku kooris asuv Pontus De la Gardie ja tema abikaasa Sofia Gyllenhjelmi hauamonument jättis Eesti ala memoriaalkunsti sügava jälje. Prantsuse päritolu Rootsi väejuhi Pontus De la Gardie viimset puhkepaika tähistab kaheosaline monument, mis koosneb sarkofaagist ja epitaafist. Sarkofaagi – kivist kirstu – katab plaat kahe lamava figuuriga, kel pead patjadel ja käed palveasendis. Peatsis ja jalutsis tõusevad kirstu otstsest voluutidega viilud. Jalutsipoolse viilu välisküljel on kujutatud küünarnukiga kolbale toetuv poisike, kes hoiab teises käes liivakella, ning tekstitahvel kirjaga: hodie mihi, gras tibi - „täna mulle, homme sulle“. Kivist leegiga vaasid sarkofaagi nurkadel on sinna paigutatud 18. sajandil. Oletatavasti seisid algselt nurkades obeliskid, kuid need said 1684. aasta Toompea tulekahjus kannatada, aga see pole siiski kindel. Sarkofaagi kooripoolsel küljel, kahe langetatud tõrvikuga ingli vahel asuval reljeefil on kujutatud 1581. aasta Narva lahingut, kus De la Gardie venelasi võitis. Sarkofaagi otsakülgedel on ladinakeelsed tekstitahvlid, milles ülistatakse väejuhti sõjajumalaks, rõhutatakse tema elu kuulsusrikkaid tegusid ning tõdetakse: Et mors haec vitae nit nihi caussa novae est - „Ja mida tähendab surm, ei midagi muud kui uue elu algust“. Pklikel tahvlitel sarkofaagi nurkades on kujutatud antiikse sõjavarustuse ja muusadeatribuutikaga trofeekimpe. Osa sarkofaagi kujutistest oli algselt värvitud ja kullatud.
Sarkofaagi kujundus on selgelt seotud surnu isikuga, mida väljendab iga detaili ikonograafiline tähendus ja avavad tekstid. Surm on tragöödia – ütleb ühel tahvlitest kujutatud tragöödiamask, mis on paigutatud antiikse sõjarüü kui õilsa sõjamehe sümboli alla. Surm on paratamatus – ütleb liivakell ja kolbaga poisike. Samas ülistatakse lahkunu kuulsusrikkaid tegusid ning tekst veenab, et puhkamaläinut ootab uue elu algus.
Sarkofaagi kõrvale seinale on kinnitatud kivist epitaaf. Traditsioonilisest epitaafist eristab seda palvetavate figuuride puudumine, need on kujutatud juba sarkofaagil. Epitaafi ülesehitus on altari tüüpi ning see koosneb madalast predella-kujulisest osast, retaablikujulisest tiibadega põhikorpusest, seda kroonivast edikulast ja kõige tippu paigutatud medaljonist ja urnist. Epitaaf on raiutud Orgita paekivist, kuid selle põhikorpust liigendavad korintose sambad on tehtud punasekiulisest marmorist – viimane on Eesti hauakunsti ajaloos üliharuldane materjal, mis on siia imporditud.
Epitaafile annab tähenduse põhikorpuse keskele portaalraamistusse paigutatud ülestõusva Kristuse figuur, mida ümbritsevad pilvedest väljavaatavad inglipead. Kristuse jalge all on stseen, kus pärani suuga koletisliku merelooma lõugade vahelt paistab skelett. Selle kürval on riigiõuna (ristiga maakera) ümber keerdunud madu. Riigiõuna kõrval on lahtilöödud raamat.
Keskne stseen on uusaja alguse pildikunstile üldomaselt mitmetähenduslik. Ühelt poolt tähendab ülestõusmine Kristuse triumfi, mida veelgi võimendab selle vanatestamentlik paralleel: nii nagu Kristus tõusis üles kolm päeva pärast ristilöömist, sülitas vaal kolmandal päeval välja tema kõhus olnud Joona. Avatud suuga vaal, kust paistab skelett, võib viidata De la Gardie uppumisele Narva jõkke. Riigiõun, mida kasutati nii maailma lunastanud Kristuse kui ka ilmaliku riigivõimu sümbolina, võib ühtlasi osutada tema surma poliitilisele taustale: riigiõuna ümber keerdunud madu võis tähistada Narvas Pontus De la Gardie vastaseks olnud Venemaad. Avatud raamat kahe alumise stseeni kõrval viitab Moosese käsulaudadele, Seadusele.
Lunastuse seost kirjutatud sõnaga rõhutab ka predellale paigutatud nelja evangelisti kujutavad reljeefid. Kahe paaristahvli vahele on paigutatud gooti minusklites tekst, mis kuulutab igavest elu: ich bin eine auferstehung vnd das leben wer an mich gleubedt wird leben op er aleinn sterbe vnd wer da lebet vnd alenort an mich der wirt nimmer mehr sterben - „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta ka sureb!“ Ükski kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks.“ (Jh 11, 25-26). Monumendi tiibade kaks naisfiguuri seovad kristliku lunastuse voorusliku eluga: see veenab, et De la Gardie d saatsid alati kristlikud voorused – karika ja ristiga Usk ning ankruga Lootus. Kristuse kohal edikulal on De la Gardie ja Sofia Gyllenhjelmi vapid. Kompositsiooni kroonivad ümar medaljon ja urn rõhutavad veelkord monumendi põhikorpusel edastatud sõnumit: medaljoni keskel on kujutatud nn Jehoovapäikest, mille kiirtesse on heebrea tähtedega kirjutatud „Jehoova“ ja selle alla deviis: Fortitudo Nostra - „Meie jõud“. Niisiis on epitaafil kujutatud usu ja lunastuse teemat, kuna sarkofaagil on selgelt monumendi iseloom: see on võimsa väejuhi tegude ülistus. Nende kahe – väärika elu ja selle tasuks saadava lunastuse – sõnum kajastab 16. sajandi lõpu luterlikke arusaamu elust, surmast ja igavese elu võimalusest.
De la Gardie monument telliti Arent Passeri käest, kelle jaoks oli see esimene suur töö Tallinnas. Monumendi püstitamise idee tuli Rootsi koningalt Johan III endalt, ilmselt eelkõige põhjusel, et Pontus De la Gardie naine Sofia oli kuninga sohitütar. Monumendi programmi pani arvatavasti paika De la Gardie perekond ja tellimust rahastas surnu prantsuse päritolu relvavend Johan De la Blanque. Passeriga sõlmiti leping „epitaafi ja selle juurde kuuluvate piltide ja figuuride tegemiseks ning värviliseks maalimiseks“. Lepingus märgitud tingimus teha töö nach gezaigter Patron und Figur tähendas, et tellija andis monumendi eeskuju ette.
Pontus De la Gardie hauamonumendi vormil ja pildikeelel on mitmeid eeskujusid. Seinamonumendi vorm on laenatud 16. sajandi teisel poolel Madalmaadel, Prantsusmaal ja Preisis kuninglikke ja kõrgaadli hauamonumente kujundanud Antwerpeni meistri Cornelis Florise loomingust. See levis ka trükitud kujul: seeria „Inventien van sepultueren“ ilmus 1557. aastal. Eelkõige on „florislikud“ epitaafi arhitektoonika ja kompositsioon. Ka voorused viitavad Florisele, kes neid oma monumentide kujundamisel alati kasutas.
Pildid on teostatud samuti tuntud eeskujuraamatute abiga. Ülestõusva Kristuse ikonograafia on ilmselt laenatud Nürnbergi graveerija Sebald Behami 1530. aastal ilmunud illustreeritud nn Peypus-piibli tiitellehelt. Just sellel ja mitte veelgi tuntumate protestantlike piibliillustraatorite Düreri, Cranachi ja Holbeini gravüüridel kujutati Kristuse jalge all ka skeletti. Ka istuvate evangelistide kujutised on laenatud kas 1526. aastal ilmunud Uue Testamendi või siis Peypus-piibli tiitellehelt.
Sarkofaagi kujundamisel polnud aluseks Florise eeskuju. Tõenäoliselt olid Passer ja tema prantslasest tellija tuttavad arhitekti ja viljaka publitseerija Jacques Androuet de Cerceau raamatuga „Le Trois Livres d Architecture“, mis ilmus esmakordselt 1559. aastal ja 1582. aastal juba kolmandas trükis. Nelinurksel sarkofaagil, nagu ka kombel kujutada lahkunut paaris koos abikaasaga, oli Prantsusmaal keskaega ulatuv traditsioon. De Cerceau trükitud kavandite abil levis sarkofaagi kaasajastatud vorm ka mujale, näiteks valmistas Wilhelm Boy samasuguse 1580. aastal Gustav Vasa mälestuseks Uppsala toomkirikusse. Hauamonumentide kavandite seeria oli avaldanud aga ka Vredeman de Vries. Vredemani raamatu „Panoplia sev armamentarium ac ornamenta“ (1572) eeskuju on selgelt äratuntav nii sarkofaagi trofeede kujunduses kui ka lopsakates puuviljakimpudes, mis jäljendavad täpselt arhitektuuriraamatutes esitletud motiivi.
Pontuse ja Sofia figuuride poosi ja kujutamisviisi määras sarkofaaghaua ikonograafiline kaanon. See torkab eriti silma, kui võrrelda nende keskaegselt jäika käsitlust epitaafi kõrgreljeefsete, nõtkelt ja tundlikult modelleeritud voorusefiguuridega, milles ilmneb renessanslik natuuritruuduse taotlus. Erandiks on vaid lahkunute näod, mille puhul on ilmselt püütud saavutada uusaja alguse hauakunstile iseloomulikku portreelist sarnasust.
Igal juhul tuleb tunnistada, et Arent Passer ja tema tellijad orienteerusid oma ajastu eeskujudes väga hästi. De la Gardie monumendi üldkompositsioon vastab 16. sajandi lõpul uuenenud haua tähistamise tavale. Meisterlik on Passeri nikerduskunsti tase. Skulptorina, st figuuride kujutajana, on Passer võrreldav 16. sajandi lõpupoole parimate meistritega, kes täitsid õukondade ja linnapatritsiaadi tellimusi Madalmaadest Preisimaani....
S. Mäeväli. Matustest ja hauatähistest Tallinna Toomkirikus. Morgan Stuudio, 2004, lk. 11-15: …De la Gardie hauamälestis on üks kunstipärasemaid peakirikus ning stiilsemaid renessansskunsti näiteid Eestis…
H. Üprus. Raidkivikunst Eestis XIII – XVII sajandini. Tallinn, 1987, lk. 152-153: Kõige väärtuslikumad tolle aja /16. sajandi II poole/ hauamonumendid on loodud Arent Passeri poolt. Tema loomingu kvintessentsiks on Rootsi väepealiku Pontus De la Gardie hauamonument Tallinna toomkirikus, see valmis 1595. aastal ja oli Passeri esimeseks tööks Tallinnas. Monument koosneb tumbakujulisest paraadvoodile sarnanevast sarkofaagist, millel puhkavad surnute kujutised, ja seinale asetatud epitaafist. Pontus De la Gardie ja tema abikaasa lebavad väljasirutatult peenelt volditud äärisega madratsil. Lebajate peade all on tupsudega kaunistatud brokaatpadjad. Väepealik on rõivastatud raudrüüsse. Tema abikaasa kannab tolle aja moe kohaselt toredaid rõivaid ja sulgedega kaunistatud hispaania peakatet. Raudrüü on peenelt tsiseleeritud ja naise rõivastuse äärised ja muster suurima hoolega välja töötatud. Rikkalikult kullatud osad suurendasid omal ajal teose mõjukust.
Mõlemal sarkofaagi otsal kerkivad elavate ja elegantsete joontega viilud; need on nii välis- kui ka siseküljel varustatud kartuššidega, mis koosnevad pealkirjatahvlist ja seda ümbritsevatest rullistik- ning pealistisornamentidest, millele lisandub veel motiive elegantsest lehis- ja paelornamentikast. Jalutsi viilul on lamava puto kujutis liivakella, surnukolba ja deviisiga: „hodie michi [!] cras tibi“ (täna mulle, homme sulle). Viilude sise- ja väliskülgede ülaosas on väikesed inglipeakesed. Ka siin võib märgata kullatise jälgi. Need tahvlid viiludel, mis pole täidetud kirjaga, on värvitud mustaks.
Sarkofaagi nurkadel seisavad nüüd raskepärased barokkstiilis urnid tuleleekide kujutisega. Need asetati sinna aga alles pärast 1684. aasta laastavat tulekahju. Esialgu kerkisid sarkofaagi nurkadel saledad obeliskid. Sarkofaagi külgi kaunistavad suured tahvlid, mida ümbritsevad elegantsed rullornamendid. Esiküljel on kujutatud ajalooline stseen – Narva vallutamine De la Gardie poolt aastal 1581. Narva ja Ivangorodi kujutis sellel tahvlil on topograafiliselt kaunis õige. Tahvlit flankeerivad kaks langetatud tõrvikuga surmageeniust ja krahvi ning tema abikaasa vapitahvlid. Sarkofaagi nurgad on kujundatud pilastriteks ja dekoreeritud sõjaliste embleemidega, sarkofaagi ülaäärel on orneeritud friis ja simss kullatud kümationiga. Sarkofaag on valmistatud peeneteralisest hallvalgest kivist. Selle teatavad osad on töödeldud matiks.
Seinaepitaaf on valmistatud pisut jämedakoelisest hallist kivist. Sambad on raiutud punakiulisest marmorist. Paarikaupa asetatud korintose sambad toetuvad tugevatele konsoolidele ja kannavad võnksiirdes teostatud talastikku. Keskvälja täidab Kristuse ülestõusmise reljeef kujutis. Sammaste vahel niššides seisavad kaks allegoorilist naisfiguuri – Spes ja Fides (Lootus ja Usk). Vastandina Kristuse kuju madalale reljeefile on need teostatud kõrgreljeefis. Talastiku peale on paigutatud edikula (aedicula) surnute vapitahvlitega, mida flankeerivad joonia pilastrid. Kõike kroonib medaljon pealkirjaga ja põrmu urniga. Konsoolidel, mis kannavad sambaid, leiduvad evangelistide kujutised ühes nende sümbolitega.
Oma stiililt on monument eeskätt dekoratiivne. Kõrg- ja madalreljeefi vaheldumine figuraalse plastika ja dekoratiivse bareljeefi näol annab sarkofaagile kui monumendile reaalsuse tunnetuse, mida portreeline lahendus veelgi rõhutab. Kaunilt modelleeritud figuuride hoiak on väärikas ja pidulik. Riietuse detailides ja ornamendis avalduvad Madalmaade renessansskunsti jooned. Arhitektuurse kompositsiooniga epitaafil tundub allegooriliste figuuride ja evangelistide õhuliste bareljeefides prantsuspärast elegantsi, mis lisab Passeri loomingusse Fontainebleau koolkonna maneristlikku laadi. Stiililise ja arhitektuurilise osa kooskõlastamise kõrval köidab Passeri meisterlik kivitöötlemise oskus.
S. Karling. Baltikum och Sverige. Antikvarska studier III. Stockholm, 1948, lk. 46-48: Vid samma tid, som Hans von Aken arbetade på Olof Rynings gravmonument, gjorde en annan bildhuggare, Arent Passer, färdig en mäktig minnesvård över Pontus De la Gardie hade avlidit 1584, men först efter flera påstötningar från Johan III tecknades kontrakt med bildhuggaren 1589. Graven fick sin plats i domkyrkan mitt emot den ryningska. De döda ligga på en tumba, fältherren iklädd en rikt ciselerad rustning och hans maka en kostbar broderad dräkt. Detaljerna ha utförts med den största precision i den mjuka, vita stenen, och ornamenten ha varit förgyllda. Tumbans sidor smyckas av inskriftstavlor och en relief, som återger De la Gardies största bedrift, Narvas erövring 1581. På väggen ovan sarkofagen hänger ett epitafium. Graven företer stor likhet med Gustav Vasas monument i Uppsala domkyrka. Likheten var från början än mer påtaglig än den är nu, ty de eldurnor, som sedan slutet av 1600-talet pryda tumbans hörn, hade av allt att döma obelisker till föregångare. Den förening av sarkofag och epitaf, som De la Gardie-graven representerar, blev den vanliga formen för herregraven i Sverige introducerades typen av nederländaren Hans Fleming. Från de svenska gravarna skiljer sig Passers monument genom den dekorativa repertoaren och den på en gång stela och pregnanta figurskulpturen. I motsats till de i Sverige verksamma nederländska bildhuggarna har Passer rönt påverkan av en av Fontainebleauskolan inspirerad manierism.

Sisestatud: 05.10.2006.

Aruanded


Pontus De la Garde` hauamonumendi epitaafi konserveerimisetööde aruanne. September-oktoober 2014 (asukoht MKA arhiivis).

Sisestatud: 06.11.2014.

Vallasmälestise kirjeldus


Materjal: dolomiit, marmor.
Tehnika: raidtehnika.
Autor, valmistamise koht: Tallinna kujur Arent Passer
Dateering: 1589 - 1595
Mõõtmed: sarkofaagi kõrgus (servast) 104 cm, koos figuuridega ca 122 cm; pikkus ca 260 cm, laius ca 181cm, nurgavaaside kõrgus ca 66 - 68
cm, jalutsi frontooni kõrgus ca 63
cm, paksus ca 14 cm; peatsi frontooni kõrgus ca 66 cm, paksus ca 13 cm;
Epitaafi sokliosa kõrgus 64,0 cm, põhikorpuse kõrgus 126,0 cm ja laius u. 215 cm, külje laius 17 cm, urni ja medaljoni kõrgus 74,0 cm, edikula kõrgus 91,5 cm
Inskriptsioonid (signatuurid, pühendustekstid, inventariseerimis- tähised, jms.): Sarkofaagil tekstid antiikvas: HIC  PONTVS  IACET  AEQVOREIS  SVBMERSVS  IN  VNDIS
?  FATVM ?  MAGNIS  NVMINA  INIQVA  VIRIS
MAVORS  ALTER  ERAT  PLANEQ  VIR  ARDVVS  ERGO
EST  TALEM  AC  TANTVM  MORS  RAPERE  AVSA  VIRVM
EST  ITA  SED  RAPVIT  NON  OMNEM  (Siin lebab Pontus, uppunud veelainetes. Oo saatus, vägevatele meestele jumalus ülekohtune. Otsekui teine sõjajumal, oli mees kõrge, ometigi on surm haarata söendanud sellist tähtsat meest. On nõnda, kuid ära ei haaranud kõike, nimelt alles jättis tütrele ja koduväile kuulsuse ning jumalale hinge.)
jalutsis: HIC  MAGNVM  VIRTVTE  VIRVM  PARVA  INTEGIT  VRNA
QVI  BELLI  ARTE  FVIT  CLARVS  ET  ARTE  TOGAE
PONTVS  ERAT  PONTO  DEDVXIT  NOMINIS  VSVM
MERGITUR  HEV  PARVIS  CORPORA  PONTVS  AQVIS
SED  BREVE  CVRRICVLV  VITAE  BONA  FAMA  REPEDIT
ET  MORS  HAEC  VITAE  NIL  NISI  CAVSSA  NOVAE  EST
(Siin väike urn suurt mehist meest kaitseb, kes kuulus olnud sõja- ja ka rahukunstis. Oli ta nimi Pontus, mis mere nimest saadud. Oh häda, merevetes uppus ihu, kuid hea kuulsus lunastamas elulugu lühikest ja surm pole muud kui uue elu algus.)
Jalutsi ehisviilu välisküljel (mustaks värvitud 7, 8 x 7, 2 cm mõõdus kvadraadil uurendatult): HODIE MICHI CRAS TIBI (foto vasakul)
Sarkofaagi esikülje idapoolse vapikilbi all: PONTVS DE LA GARDIE; läänepoolse vapikilbi all: SOPHIA GVLDE HELMID
Sarkofaagi pealisplaadil sisseraiutud sekundaarne inventarinumber N° 2.
Epitaafil:
pühakirjasalm epitaafi sokli keskel (gooti kirjas) (foto paremal): Ich bin die aufferstehung und das leben wer an mich glaubet der wird leben op er gleich sterben Und wer da lebet und glaubet an mich, der wird nimmermehr sterben. Johanes am XI
(Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minu sisse usub, see peab elama, ehk tema küll sureb! Ja igaüks, kes elab ja usub minu sisse, see ei pea mitte igavesti ära surema. Jh. 11. 25, 26.).
Idapoolse voorusefiguuri pea kohal: FIDES; läänepoolse voorusefiguuri pea kohal: SPES.
Idapoolsel evangelistireljeefil: SMATHEVS S MARCVS; läänepoolsel evangelistireljeefil: S  LVCAS S  IOHANES. Ülestõusnu pea kohal initsiaalid: IHS; Moosese käsulauad markeeritud (kreeka?) tähtedega (foto paremal); edikulal vappide all: PONTVS  DE LA GARDIE; SOPHIA GVLDE HELM I D (foto vasakul); vappide kohal (karniisi all): ANNO DNI 1593 (foto vasakul)
Epitaafi tipus ovaalsel kartušil üleval heebrea tähtedega JHWH pilvevanikus; allpool: FORTITVDO NOSTRA (meie vaprus) (foto paremal).
Sarkofaagil leidub rohkesti sissekriibitud või pliiatsi- jms. kirjas autograafe koos daatumitega 17. - 20. sajandist. Jalutsi ehisviilul, näiteks: L.N 1896; AFE 1826; Weinstock 1843; Docteur Journet Laure… . Jalutsi karniisil, näiteks: IACOP HÖPPENER ANNO 1692 9 (?) MRTH; MATTHIAS HERING; ANDREAS BURE. Esikülje karniisil, näiteks: LA Graf Mellin 21 Juny 1820; ANDRES BURE jt. Peatsi ehisviilu väliskülje musta värvi pinnal (foto vasakul), näiteks: FLORIS HAECKS A° 1696; 1801 D.L.N.; EA 1826; S.K 1848; Klever 1839; Capitaine… 1848; Friedrich Johanson July 13 1830; Fried Wieckmann 19 Marz 1808; BROCKER; Gus Joh Bach; G.W.N 1911 g.; J.TREIMAN 1911; L.LINNUK 19 XII 1953; 1949. HJ. LB.
Medaljoni alusele on kraabitud nimi N. Bra(u?)ndt aastaarvuga 1906.
Eritunnused (visuaalsed kahjustused, parandused, defektid): Rohkesti on hävinud detaile epitaafil: suurimad hävinud detailid on põhikorpuse kohal oleva kahe konsooli parempoolsed nurgad, milles turritavad roostes metalltüüblid; tipus asuval urni kroonival pärjasl on murdunud mitu detaili, ka keskne ümardetail. Lootuse figuuril on hävinud vasak jalalaba,sokli allääres hävinud oa lõvipeast, samuti Usu figuuril ristihaarad.
Sarkofaagil on katki nii Sophia kui ka Pontuse nina jvm
Täiendavad andmed (esialgne otstarve, komplektsus, eraldatavad elemendid): Sängikujulise hauamonumendi pealisplaadil lamavad suursuguste lahkunute pidulikus rõivastuses, palves kokku pandud kätega reljeefkujud; plaadi pind on rikkalikult kaunistatud praeguseks kullatise kaotanud ornamendiga. Monumendi peatsis ja jalutsis voluutjad ehisviilud. Jalutsiviilu välisküljel reljeefne lebasklev liivakella ja kolbaga putto; samas paremas ülanurgas 7,8 x 7, 2 cm suurune mustaks värvitud sile tekstikvadraat. Peatsiviilu väliskülje keskmes mustaksvärvitud sile kvadraat (24 x 32 cm), mille külgedel reljeefne tiivuline puto (põhjapoolne liivakellaga, lõunapoolne – kolbaga). Monumendi esikülje keskel Narva lahingut kujutav reljeef voluutkartušis. Reljeefi kummalgi küljel tiivuline puto langetatud standartiga, külgnedes Pontus De la Gardie ja Sophia Gyldehelmi vappidega; sarkofaagi nurgaliseenidel sõjaline trofeeatribuutika. Seinal sarkofaagi kohal arhitektuurse ülesehitusega epitaaf: sokli reljeefid kujutavad evangeliste, keskel tekstikartušš. Epitaafi põhikujundiks reljeef „Ülestõusmine“ – peale Kristuse on kujutatud valaskala ja Joonat, riigiõuna ja madu, käsutahvleid, Ketsemani aeda, Kolgata kahte risti; kuut keerubit pilvedes. Kummalgi külgrisaliidil kahe punaka marmorsamba vahel orvas vooruse reljeefkuju: vasakul Fides (Usk) karika, oblaadi ja ristiga; paremal Spes (Lootus) ankruga. Edikula keskmes kaks reljeefset vapikilpi. Edikula kohal vanikuga ääristatud reljeefkartušš, mida kroonib tilluke urn. Hauamonumendi tellimuse sai Arent Passer Rootsi kuningas Johan III külaskäigu ajal Tallinna 1589. 1684. aasta tulekahjus sai hauamonument kannatada (arvatavasti hävisid siis sarkofaagi nurgaobeliskid ja asendati praeguste baroksete balustervaasidega). Hauamonumendi kujunduses Hollandi ja Prantsuse manerismi mõjusid.

Sisestatud: 05.10.2006.