Mälestise tunnus

I aastatuhande I poole - II aastatuhande I poole matmispaik.

Mälestise tunnus

Matmispaigale iseloomulikud hauarajatised, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht

Kirjeldus

Mälestis asub Viljandi maakonnas Tarvastu vallas Kalbuse külas riigimaal. Kivikalme paikneb põhja - lõuna suunalisest põlluteest 20 m lääne pool põllul asuval sööditükil. Ala on ebakorrapärase kagu - loode suunalise ovaali kujuline, mille pikkus on 30 m, laius 20 m ning kõrgus kuni 50 cm. Kalme lõuna- ja lääneserval kasvavad puud, peamiselt kased, siin-seal on väiksemaid põõsaid. Murukamaraga kaetud pinnases on näha kive, mis aga ei moodusta selgesti eristatavaid kalme kontuure. Üldpildi saamist raskendavad eri aegadel põllult sinna veetud kivid, mis paiknevad tervel sööditükil, eriti aga ümber kogu välispiiri. Kalmest 20 m lõunas paikneb teine mälestis - kultusekivi (reg nr 13334), mis jääb esimese kaitsevööndi piiridesse. Mälestis on tähistatud kaitsetahvliga.

Kaitsevööndi ulatus

Vastavalt Muinsuskaitseseaduse § 25 on kaitsevööndiks 50m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.

Kaitsevööndi ulatus

Vastavalt lisa 1 skeemile.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.