Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 13334
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
Mälestise vana number 1782
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(6)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 10.09.18

Inspektor: Viljandimaa nõunik, Anne Kivi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


I aastatuhandest eKr pärit kultusekivi. Teaduslikku informatsiooni ja kultuuriväärtusega asju sisaldav pinnasekiht kivi ümbruses.

Sisestatud: 13.04.2004.

Mälestise kirjeldus


Mälestis asub Viljandi maakonnas Tarvastu vallas Kalbuse külas riigimaal, kivikalmest (reg nr 13332) 20 m lõunas põllul asuva pikliku sööditüki põhjaotsal. Tegemist on hallist graniidist, suhteliselt korrapärase nelinurkse põhiplaaniga väikeselohulise kultusekiviga, mille põhjaosa kõrgus on 0,75 m, lõunaots kaob aga mullakamarasse. Väike langus on märgatav ka idaotsalt lääne suunas. Kivi maapinnal nähtava osa pikkus põhja-lõuna suunas on 2,3 m, laius ida-lääne suunas 1,9 m. Sileda sammaldunud pealispinna põhjaosal on 9 eri suuruse ja viimistlusastmega lohku. Mälestis on tähistatud.

Sisestatud: 13.04.2004.

Kaitsevööndi ulatus


Vastavalt Muinsuskaitseseaduse § 25 on kaitsevööndiks 50m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.

Sisestatud: 13.04.2004.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 13.03.2015.