Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Asulakoht
Mälestise registri number 13359
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
Mälestise vana number 39-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 07.06.14

Inspektor: Muinsuskaitseameti Viljandimaa vaneminspektor, Anne Kivi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Elupaigad, Asulakoht.

Mälestise tunnus


I aastatuhande I poole - II aastatuhande alguse asulakoht.

Sisestatud: 03.04.2004.

Mälestise kirjeldus


Mälestis asub Viljandi maakonnas Tarvastu vallas Vooru külas Araka maaüksusel. Asulakoht paikneb põllul kahel pool Suislepa-Leebiku maanteed Vooru linnusest läänes. Tegemist on lageda põllumaaga, mida lõuna poolt piirab talu sissesõidutee ning põhjast kraav. Idapoolseks mälestise piiriks on põllu ja söödi ning võsa eraldusjoon, lääne pool ulatub kaitstav ala maanteest 50 m kaugusele. Asulakoha linnusepoolsel otsal on maapind veidi kõrgem, maantee ja kraavi suunas võib märgata väikest langust.

Sisestatud: 20.03.2004.

Üldinfo


Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.

Sisestatud: 12.03.2015.