Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu "Kalmemägi", "Kirikuase"
Mälestise registri number 13373
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
Mälestise vana number 1828
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 15.11.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartu maakonna vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi ja inimluude olemasolu.

Sisestatud: 14.09.2007.

Mälestise kirjeldus


"Kalmemägi" on looduslik, lääne-ida suunaline piklik liivane männimetsaga kaetud küngas, mille idapoolset otsa kutsutakse ka "Kirikuasemeks". Künka läänepoolne, kõrgem osa on eraldatud idapoolsest veidi madalama nõoga. "Kalmemägi" on olnud varem palju suurem, kuid läänepoolse osa on Antsla linn sõjajärgsetel aastatel vedanud kruusaks. Praegu laiub siin sügav kruusaauk. "Kalmemäe" allesjäänud osa mõõtmed on W-O suunas umbes 30 meetrit, ristisuunas 25 m.

Sisestatud: 14.09.2007.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalme paikneb Antsla vallas, Kollino külas, Diana maaüksusel, Antsla linn Villaliina tn 9. Kalme asub vahetult küla läbiva tee ääres ning on tee pealt hästi näha. Osa kalmemäest on kruusa kaevandamise käigus ära kaevatud.

Sisestatud: 14.11.2007.

Mälestise ajalugu


Muistist on kirjeldanud O. Ugart Urvaste kihelkonna muinasjäänuste kirjelduses. 20. sajandi algul on „Kalmemäelt” välja tulnud luid ja esemeid, mis aga on ära kadunud. Palju luid oli välja tulnud ka sõjajärgsel kruusavedamisel. Juhuleidudena on siit saadud hoburaudsõlg, nuga ja nõel. Külakalme kuulub II aastatuhandesse. Kalme on esmakordselt riikliku kaitse alla võetud 1964. aastal. Kalme kohta on koostanud 1973. aastal arheoloogilise passi Silvia Laul.

Sisestatud: 14.11.2007.

Kaitsevööndi ulatus


50 m mälestise piirist.

Sisestatud: 14.11.2007.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 24.03.2015.