Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme "Kirikuase"
Mälestise registri number 13374
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
Mälestise vana number 1829
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 15.11.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartu maakonna vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi ja inimluude olemasolu.

Sisestatud: 09.01.2009.

Mälestise kirjeldus


Tegemist on liivase pinnasega, männimetsaga kaetud loodusliku künkaga, mille läänepoolset "Kalmemäeks“ nimetatavat otsa on kasutatud külakalmeks (reg nr 13373). "Kirikuasemeks" nimetatakse künka idapoolset madalamat osa, mis on kaetud männimetsaga. Metsa ja läheduses asuv Lüüsi talu hoonete vahele jääb umbes 20 m laiune põlluriba, kust kündes on tulnud välja kive. Seetõttu selgejooneline kalme piir puudub. Ilmselt on suur osa kivikalmest kündmisega hävinenud. Arheoloogilisi leide teada ei ole.

Sisestatud: 09.01.2009.

Mälestise ajalugu


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Kividest rajatud kalmete ehitus, matmisviis ja erinevate kalmevormide levik muutus aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised võivad olla ümara või nelinurkse põhiplaaniga, sisaldada eraldi kividest laotud keskset kirstu või mitte, omada kõrgemat või madalamat kivikuhjatist. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud mitmeid ümbermatmisi. Surnutele on kivikalmetesse aegade jooksul kaasa pandud erinevaid asju, vahel rohkem, vahel vähem. Kirjalikud ülstähendused antud mälestise kohta puuduvad. Muistis on pärit I-II at algusest. Esmakordselt on võetud riiliku kaitse alla 1964. a. Mälestisele on koostanus passi 1973. a arheoloog S. Laul.

Sisestatud: 15.01.2009.

Kaitsevööndi ulatus


Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole eraldi kaitsevööndit kehtestatud, on vastavalt Muinsuskaitseseaduse § 25 mälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 15.01.2009.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 24.03.2015.