13378 Antsla vasallilinnuse kultuurkiht
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
| Mälestise nimi | Antsla vasallilinnuse kultuurkiht |
|---|---|
| Mälestise registri number | 13378 |
| Registreeritud | Kinnismälestis |
| Arvel | 12.01.1998 |
| Registreeritud | 12.01.1998 |
| Mälestise vana number | - |
|---|---|
| Liigitus | arheoloogiamälestis |
Määrused ja käskkirjad(2)
Inspekteerimised(4)
Inspekteerimise kuupäev: 16.04.13
Menetleja: Muinsuskaitseameti Võru maakonna vaneminspektor, Tõnis Taavet
|
Märksõna(3)
|
Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnusekultuurkiht.
|
Kirjeldused(6)
|
Mälestise tunnus Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. |
|
Mälestise kirjeldus Antsla linnuse kultuurkiht hõlmab arvatavasti kogu u 130 x 200 m suuruse poolsaare Antsla jõe ja Vastsekivi oja vahel praeguse mõisasüdame asupaigas. Kuna arheoloogilisi uuringuid antud kohal teostatud ei ole, siis täpsem info kultuurkihi iseloomu kohta puudub. |
|
Mälestise asukoha kirjeldus 130 x 200 m suurune ala Antsla jõe ja Vastsekivi oja vahel praeguses Vana-Antsla mõisa südames. |
|
Mälestise ajalugu Vasallilinnus oli üks Tartu piiskopkonna lõuna piirikaitseks püstitatud linnustest (lisaks veel Sõmerpalu ja Vaabina). Linnus kuulus von Uexküllidele. Vanim teade valli ja müüri ehituse kohta pärineb 1588. a. Linnus etendas rolli 17. saj sõdades: 1600 vallutasid selle rootslased, 1601 poolakad ja 1602 taas rootslased. Purustati arvatavasti 1602. a. Linnus tugines veekaitsele, olles ümbritsetud kolmest küljest paistiigi ja ida poolt vallikraaviga. Hoonestus on hävinenud. Linnuseplatoo kuju põhjal on oletatud siin kastell-linnust. (Eesti Arhitektuur 4) |
|
Kaitsevööndi ulatus Vastavalt kultuuriministri käskkirjale 28.03.2007 nr 144. Vt lisatud kaardimaterjali. |
|
Üldinfo Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid. |