Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 13379
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
Mälestise vana number -
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 11.03.14

Inspektor: Muinsuskaitseameti Võrumaa vaneminspektor, Kersti Siim

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht, inimluude olemasolu.

Sisestatud: 09.01.2009.

Mälestise kirjeldus


Muistis paikneb Ähijärvest 400 m kirde pool, Haabsaare-Koemõtsa teest vahetult ida pool, Siimani talu elumaja all ja sellest vahetult põhja pool paikneval madalal künkal. Kalme paikneb põhja-lõuna suunas umbes 50 m pikal ja 30 m laial, ümbritsevast maapinnast umbes 2 m kõrgemal liivasel künkal. Küngas näib terve, kuigi selle põhjaserval on märgata maakividest hoone jäänuseid.

Sisestatud: 14.01.2009.

Mälestise ajalugu


Muistise võib leidude põhjal dateerida 13.-17. sajandisse. Mälestise avastasid 3. mail 1996. a arheoloogid A. Tvauri ja A. Vindi. Siimani talu elumaja lääneküljel paiknenud küntud aiamaalapilt leidsid nad inimese luu. Siimani külakalme on mainitud ka 1922. a kihelkonnakirjelduses: "Siimani talu hoonete all. Talu uue maja alla keldri kaevamisel palju surnu luid välja tulnud, nii, et keldri ehitamine pooleli jäänd." (F. Karopun. Karula kihelkonna kirjledus. 1922. Käsikiri Tartu Ülikooli Arheoloogia Kabinetis. Lk 10). Mälestisele on koostanud passi A. Tvauri ja A. Vindi 1996. a.

Sisestatud: 14.01.2009.

Kaitsevööndi ulatus


Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole eraldi kaitsevööndit kehtestatud, on vastavalt Muinsuskaitseseaduse § 25 mälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 15.01.2009.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 24.03.2015.