13393 Kalmistu

Mälestise tunnus

Inimluude ja arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Mälestise kirjeldus

Kalmistu asub Kalmatu talu hoovialal, väga rahutu reljeefiga Haanja kõrgustikul. Kalmatu talu asub ühel sealsel künkal, mille läbimõõt on 50 m. Elumaja asub künka põhjapoolsel otsal, lõunapoolses osas on talu kõrvalhooned, künka lagi on õue ja aia all. Künka jalamil asub Ohvriallikas (mälestise reg nr 13396). Kalmistuks on kasutatud eelkõige künka lõuna- ja edelapoolset osa. Sellelt alalt on välja tulnud arheoloogilisi leide. Kalmistu täpseid piire ei saa väliselt kindlaks määrata.

Mälestise asukoha kirjeldus

Mälestis asub endise jaotuse järgi Rõuge kihelkonnas, Villa külas, Kalmatu talu maadel. Kalmatu talu jääb Plaani õigeusu kirikust 1,2 km mööda Munamäe teed põhja poole. Kalmistu paikneb mälestise asulakoht (mälestise reg nr 13391) lõunapoolsel alal mälestisest ohvriallikas (mälestise reg nr 13396) idapool.

Mälestise ajalugu

Kalmistu kuulub arvatavasti 15.-18.sajandisse. Kalmistut on kirjeldanud 1922. a A. Suik Rõuge kihelkonna muinasjäänuste kirjelduses, lk 40 (käsikiri Ajaloo Instituudis).

Üldinfo

Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).