Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kääbas
Mälestise registri number 13395
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
Mälestise vana number 1830
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 11.05.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Võru maakonna vaneminspektor, Tõnis Taavet

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kääbas.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 08.12.2010.

Mälestise kirjeldus


Kääbas paikneb Tammemäe keskpaigas ja on umbes 8 m läbimõõduga ja kõrgusega 1 m. Kääpa idapoolne serv on laugjas, läänepoolne järsem. J. Jungi ja A. Suiki andmetel on olnud Tammemäel varem neli kääbast. Need olevat paiknenud säilinud kääpast loode pool ja nende kääpakuhjatis on tasandatud. Ka säilinud kääbas ei ole oma algse kujuga, vaid kogu Tammemägi on 1930. aastail tasandatud ning praeguse kääpa servi on loodes ja läänes järsendatud.

Sisestatud: 20.11.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kääbas paikneb endise jaotuse järgi Rõuge kihelkonnas, Plaani külas, Plaani vene-õigeusu kirikule kuuluval maal nn Tammemäel. Tammemägi asub Võru-Haanja-Rogosi maantee lääneküljel Plaani õigeusu kirikust umbes 100 m läänes, 150 m kaugusel Plaani- ehk Külajärve lõunakaldast.

Sisestatud: 25.06.2008.

Mälestise ajalugu


Kääbas kuulub matmisviisi ja säilinud leiuteadete alusel II aastatuhande algusesse. Plaani kääpaid on märkinud J. Jung oma käsikirjas 85a, 85s ja 180 all. 1922. a kirjeldas neid A. Suik Rõuge kihelkonna muinasjäänuste kirjelduses, lk 26 (mõlemad käsikirjad Ajaloo Instituudis). Viimases mainitakse, et kääpaid on kaevanud kohalik preester, kes leidis "musta mulda, luid, potitükke, kirve, kõrvarõngaid ja muid vaskasju". 1930. aastatel Tammemägi tasandati ning muudeti peoplatsiks, kääbas aga oli nn lavaks. Tammemäe tasandamisel leiti luid.

Sisestatud: 20.11.2010.

Üldinfo


Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.

Sisestatud: 24.03.2015.