Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kääbas
Mälestise registri number 13416
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
X-koordinaat 688993.46
Y-koordinaat 6418731.52
Mälestise vana number 1836
Ava kaardil

Paikvaatlused(3)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 06.10.22

Menetleja: Looduslike pühapaikade nõunik, Pikne Kama

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kääbas.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 30.01.2007.

Kirjeldus


Kääbas on lame ning laugjate nõlvadega, läbimõõt 8 m, kõrgus 0,9 m. Kääpa teepoolne jalam on kergelt lõhutud. Kraav kääpa ümber ei ole jälgitav.

Sisestatud: 30.01.2007.

Asukoha kirjeldus


Kääbaskalmistu asub Lasva vallas Mõskülas, Pindi kirikust umbes 0,5 m kirdes, Lasva-Pindi maantest vahetult idas ja läänes. Kääbastik paikneb nõrgalt lainjal, üksikute liivakühmudega tasandikul. Tasandik on kaetud männimetsaga, mille all on samblakate. Kääbastik koosneb 18 kääpast, mis paiknevad kolmes rühmas.
Mälestis nr 13416 kuulub Lasva kääbastiku I rühma, asudes Lasva-Pindi maanteest umbes 15 m idas metsa all.

Sisestatud: 22.11.2007.

Ajalugu


Kääbastikku on oma kirjutistes maininud Fr. R. Kreutzwald ja pastor Boubrig, teateid kääbastest esineb ka J. Jungile saadetud kirjades. Lähemalt on Mõsküla kääpaid kirjeldanud 1922. aastal O. Urgart Rõuge kihelkonna muististe kirjelduses. Muistise passi koostamise ajal (1972) olevat Tsopa talu elanik O. Sibul rääkinud, et paar kääbast hävinud kündmisel, kusjuures nähtavale olnud tulnud pesana põlenud luupuru ja söetükikesi.
Kääbaste suuruse ja kuju järgi otsustades kuulub Lasva kääbaskalmistu I aastatuhande II poolde. 16 kääbast on kaitse alla võetud 1964. aastal, 2 kääbast 1972. aastal.

Sisestatud: 22.11.2007.

Kaitsevööndi ulatus


50 m mälestise piirist.

Sisestatud: 22.11.2007.

Üldinfo


Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.

Sisestatud: 24.03.2015.