Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kääbas
Mälestise registri number 13433
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
Mälestise vana number 2777
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 31.01.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Võrumaa vaneminspektor, Kersti Siim

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kääbas.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 02.02.2011.

Mälestise kirjeldus


Kääbas on üsna lame, laugete nõlvadega, kusjuures põhjapoolne nõlv on mõnevõrra kõrgem ja järsem, lõunapoolne aga madalam ja laugem. Kääpa läbimõõt on 8 m, kõrgus 0,6-0,8 m. Kraav kääpa ümber pole jälgitav (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 02.02.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kääbas asub endise jaotuse järgi Rõuge kihelkonnas. Pindi vallas, Pindi mõisa metsas. Kääbastik (reg nr 13433-13435) jääb Pindi kirikust umbes 250 m loode poole, vana liivakarjääri äärde, männimetsa alla. Kääbas reg nr 13433 asub Pindi kiriku juures oleva surnuaia taga kulgevast loode-kagusuunalisest teest 10 m lääne pool.

Sisestatud: 02.02.2011.

Mälestise ajalugu


Kääbas kuulub I aastatuhande I poolde. Kääpa kohta said teate Ajaloo Instituudi arheoloogid 1972. a Lasva valla teisi kääpaid inspekteerides Tsopa talu tolleaegselt elanikult Osvald Sibulalt, kes rääkis viiest kääpast endises Pindi mõisa metsas, Pindi surnuaia läheduses. Nimetatud kohta ülevaadetes leitigi kolm kääbast, kuna ülejäänud kaks olid hävinenud liiva võtmisel. Kääpad esitati riikliku kaitse alla võtmiseks 1972. a.

Sisestatud: 02.02.2011.

Kaitsevööndi ulatus


Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole eraldi kaitsevööndit kehtestatud, on vastavalt Muinsuskaitseseaduse § 25 mälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 02.02.2011.

Üldinfo


Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.

Sisestatud: 24.03.2015.