Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kääbas
Mälestise registri number 13494
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
Mälestise vana number 1255
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 22.04.15

Inspektor: Muinsuskaitseameti Võrumaa vaneminspektor, Kersti Siim

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kääbas.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 25.01.2011.

Mälestise kirjeldus


Kääbas on ümmargune. Väga kõrge ja järskude nõlvadega, eriti tema põhjakülg, madalam ja veidi laugem on kääpa lõunakülg. Kääpa läbimõõt on 20 m, kõrgus 2,4 m. Kääbas on mõnevõrra lõhutud: tema keskel on madal lohk, väiksem lohk on kääpa kirdejalamil, madalamaid lohke võib märgata ka kääpa põhja-, lõuna- ning edelanõlval. Lohud on vanad ja kestud samblakattega. Kraav kääpa ümber pole jälgitav.

Sisestatud: 07.11.2005.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kääbaskalmistu (kääpad reg nr 13493-13502) asub endise jaotuse järgi Rõuge kihelkonnas, Pindi vallas, Paidra külas. Kääpad paiknevad Võru-Räpina maantee ja Võhandu jõe vahelises metsas, nõrgalt lainjal liivikul. Kääbaskalmistu koosneb üheksast ümmargusest ja ühes piklikust kääpast. Kääbas reg nr 13494 asub kääpas reg nr 13493 12 m kagu pool.

Sisestatud: 25.01.2011.

Mälestise ajalugu


Kääbaste suuruse ja kuju järgi otsustades kuulub kääbas I aastatuhande II poolde. Paidra rühma kääpaid (mälestise reg nr 13493-13502) on käinud vaatamas Fr. R. Kreutzwald (Dr. Fr. Kreutzwald, Mittheilung über alte Gräber in der Umgegend Werros. Archiv für Geschicte Liv-, Esth- u. Curlands, Bd. 6. Reval 1851, lk 81 ja 93). Märkides, et osa kääpaid on ümmargused, osa piklikud, kusjuures piklike suund on läänest itta. Kääbastest on juttu ka J. Jungile saadetud kirjades, lk 132 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Seejuures lisatakse, et kääpad on lõhutud. Kääpaid on kirjeldanud 1922.a ka O. Ugart Rõuge kihelkonna kirjelduses, lk 6 (käsikiri Ajaloo Instituudis). O. Ugarti andmeil olevat seda kääbaste rühma kaevanud Pindi mõisa pärishärra von zur Mühlen, samuti Tartust tulnud mees dr Schuzenberg. Kaevamisel olevat leitud vaid põlenud luupuru. Rahvasuus tuntakse seda kohta rootsi (so Põhjasõja aegse) lahingupaigana. Kääbaskalmistu on võetud riikliku kaitse alla 1964. a.

Sisestatud: 25.01.2011.

Kaitsevööndi ulatus


Kääbastele reg nr 13493-13502 on määratud ühine kaitsevöönd.

Sisestatud: 25.01.2011.

Üldinfo


Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.

Sisestatud: 23.03.2015.