Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kiviaja asulakoht "Villa I"
Mälestise registri number 13511
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
Mälestise vana number 1933
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 25.11.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartu maakonna vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(3)

Arheoloogia, Elupaigad, Asulakoht.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 17.04.2007.

Mälestise kirjeldus


Asulakoha territooriumiks on u 15-30 m laiune turbaga kaetud kaldariba. Turba all asub 50-70 cm paksune kultuurkiht. Jõest eemal läheb kallas kõrgemaks, ulatudes kuni 2 m üle Võhandu veetaseme. Astangul puudub turvas ka kultuurkiht paikneb vahetult kamara all.

Sisestatud: 17.04.2007.

Mälestise asukoha kirjeldus


Asulakoht asub endise jaotuse järgi Põlva kihelkonnas. Asulakoht paikneb Lasva vallas Villa külas Võhandu jõe paremal kaldal, Võhandu jõge Väimela järvega ühendava magistraalkraavi otsast u 100 m allavoolu ja 150 m ülesvoolu.

Sisestatud: 17.04.2007.

Mälestise ajalugu


Leidude järgi otsustades on tegemist neoliitilise ja varase metalliaja asulalohaga (III aastatuhande II pool – I aastatuhande I pool eKr). Esimesi kammkeraamika leide Villa küla juurest Võhandu jõest mainib 1922. a oma Põlva kihelkonna kirjelduses O. Urgart (käsikiri Ajaloo Instituudis). 1938. aastal inspekteeris asulakohta R. Indreko, kes tegi mõned väikesed prooviaugud Võhandu paremale kaldale. Hiljem on asulakohta arheoloogiliselt uurinud 1951. aastal L. Jaanits ja 1969. aastal V. Lõugas. Leiumaterjalist moodustab suurema osa keraamika (kammkeraamika, nöörkeraamika ja varase metalliaja keraamika). Ülejäänud inventarist moodustavad Eesti neoliitikumile tüüpilised kivi- ja luuriistad. Esineb ka merevaiku. Leidude järgi otsustades on tegemist neoliitilise ja varase metalliaja asulakohaga. Asulakoht võeti riikliku kaitse alla 1964. aastal.

Sisestatud: 17.04.2007.

Kaitsevööndi ulatus


50 m mälestise piirist.

Sisestatud: 17.04.2007.

Meedia


Jaanits, L. 1955. Neoliitilised asulad Eesti NSV territooriumil. – Muistsed asulad ja linnused, 183–185.
Indreko, R. 1964. Mesolithische und frühneolithische Kulturen in Osteuropa und Westsibirien. Stockholm, 111–114.

Sisestatud: 17.04.2007.

Üldinfo


Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.

Sisestatud: 23.03.2015.