Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu "Kuupomägi"
Mälestise registri number 13515
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
Mälestise vana number 1873
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 08.11.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Võru maakonna vaneminspektor, Tõnis Taavet

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 19.01.2011.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu asub lainjal tasandikul, mis on kaetud okaspuumetsaga. Kalmistuna on kasutatud kõrgemat loode-kagu suunalist looduslikku seljakut, mille pikkus ulatub ligikaudu 50 m, laius 28 m. Kalmistu kõrgus ümbritsevast maapinnast on 0,5-1 m. Seljaku mõõtmed pole enam algsed, sest kalmistu ala on väga lõhutud. Kogu tema pind on täis väiksemaid ja suuremaid auke (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 19.01.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu asub endise jaotuse järgi Põlva kihelkonnas Tsolgo külas. Kalmistu jääb Paidre-Tsolgo-Joosu maanteest kirde poole. Kalmistust ligikaudu 700 m edela poole jääb Pikkjärv.

Sisestatud: 19.01.2011.

Mälestise ajalugu


Kalmistu kuulub 15.-18. saj kasutusel olnud külakalmistute hulka. Kalmistu kohta puuduvad varasemad andmed. Kalmistu on riikliku kaitse all alates 1964. a.

Sisestatud: 19.01.2011.

Kaitsevööndi ulatus


Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole eraldi kaitsevööndit kehtestatud, on vastavalt Muinsuskaitseseaduse § 25 mälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 19.01.2011.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 23.03.2015.