Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu "Kropkova koht"
Mälestise registri number 13518
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
Mälestise vana number 1876
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 03.07.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartu maakonna vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 05.01.2011.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu asub maastikuliselt lainjal tasandikul. Kalmistu kohana on tuntud kirde-edela suunaline, ümbrusest veidi kõrgem küngas. Kalmistu mõõtmed on loode-kagu suunas 20 m, kirde-edela suunas 19 m, tema kõrgus on ühelt küljelt 1,5 m ja vastasküljelt 0,5-0,7 m. Kalmistu ala on väga lõhutud. Peaaegu täiesti on hävinenud tema kirde poolne osa, kus lõhutud ala mõõtmed on 9 x 17 m ja sügavus kuni 1,5 m. Lõunapoolses osas oleva augu läbimõõt on 4 m, selles on suured kivid sees ja augu sügavus on kuni 1 m. Kalmistu keskosas oleva augu läbimõõt on 3 m ja sügavus 0,4 m. Edelapoolses osas olevate aukude mõõtmed on: läbimõõt 2 m, sügavus 0,6 m ja teisel läbimõõt 3 m, sügavus kuni 0,8 m (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 05.01.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu asub endise jaotuse järgi Petserimaal, Meremäe vallas, Helbi külas. Kalmistu jääb Helbi küla idapoolsesse otsa.

Sisestatud: 05.01.2011.

Mälestise ajalugu


Kalmistu on olnud nähtavasti kasutusel külakalmena 15-18. saj. Kalmistut on kirjeldanud 1922. a O. Parmas, Petseri muinasjäänuste kirjelduses, lk 22. Kalmistu on olnud tol ajal 30 m pikk ja 20 m lai. Rahvasuus oli see tuntud sõjakalme nime all ning kohta nimetati ka „Krupkovo kohaks“. Helbi küla sõjakalmet on kirjeldanud ka H. Kõrge, Muinsuste kontrollimise aruandes Meremäe vallas 1927. a (mõlemad käsikirjad Ajaloo Instituudis). Kalmistu on võetud riiklku kaitse alla 1964. a.

Sisestatud: 05.01.2011.

Kaitsevööndi ulatus


Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole eraldi kaitsevööndit kehtestatud, on vastavalt Muinsuskaitseseaduse § 25 mälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 05.01.2011.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 23.03.2015.