Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu "Härma I"
Mälestise registri number 13525
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
Mälestise vana number 92-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 05.06.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Võrumaa vaneminspektor, Mirja Ots

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 06.01.2011.

Mälestise kirjeldus


Kalmistust lõuna ja ida pool algab laialdane metsamassiiv. Maapind tõuseb siin järsult ja on künklik. Kalmistu ulatust ei saa kindlaks teha, kuna väliselt ei ole selleks mingeid looduslikke piire.

Sisestatud: 06.01.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu asub endise jaotuse järgi Petseri maakonnas, Meremäe vallas, Härma külas.

Sisestatud: 06.01.2011.

Mälestise ajalugu


Kalme kuulub arvatavasti 15.-18.sajandisse. Kalme kohta sai teateid arheoloog S. Laul 1977. a sügisel ümbruskonna muistiseid inspekteerides Piusa metsavahi talust. Kohlikus pärimuses on kalme tuntud sõjakalme nime all, kuhu vanasti olevat maetud. Kalmistu on esitatud riikliku kaitse alla võtmiseks 1977. a.

Sisestatud: 06.01.2011.

Kaitsevööndi ulatus


Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole eraldi kaitsevööndit kehtestatud, on vastavalt Muinsuskaitseseaduse § 25 mälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 06.01.2011.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 23.03.2015.