Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohvrikivi "Jaanikivi"
Mälestise registri number 13539
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
Mälestise vana number 132-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 31.01.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Võrumaa vaneminspektor, Kersti Siim

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohvrikivi.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.
2) Kirjalikult fikseeritud rahvapärimuse olemasolu.

Sisestatud: 22.01.2008.

Mälestise kirjeldus


Kivi läänepoolne osa on kaetud osalt mulla ja isegi murukamaraga, mis ühtlaselt läheb ojakalda sisse. Kivi ümber kasvavad pajud, lepad ja vahtrad. Kivi ümbermõõt on ligikaudu 10,5 m, kivi kõrgus idapool 0,85 m, suurim kõrgus 1,1 m.

Sisestatud: 24.01.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Meeksi küla, Meeksi oja läänekaldal, Vastseliina-Pankjavitsa teest ja Meeksi vene õigeusu kirikust lõunas.

Sisestatud: 24.01.2008.

Mälestise ajalugu


Ohvrikivi endise Meeksi mõisa lähedal on kirjaldanud T. Karopun 1922. aastal Vastseliina kihelkonna kirjelduses (Käsikiria Ajaloo Instituudi topograafilises arhiivis). Seal mainitakse, et kivi olevat olnud suur ja neljakandiline, kuid lastud ära lõhkuda, praegu on samal kohal paar lõhutud kivitükki, kuhu setud jaanööl ohvrit toovad. L. Zouroffi andmeil (Petseri.1938. Käsikiri Ajaloo Instituudi topograafilises arhiivis) olevat Jaanikivi lähedal olnud kääbastik, mis olla 1930. aastate lõpus üles küntud. Kääbaste alalt tulnud maa seest välja keraamikat ja luid. Meeksi ohvrikivi kohta avaldatud kirjandus on võrdlemisi suur. Lühidalt kokku võttes on kivi kohta käiv pärimus järgmine: rahvapärimuse järgi olevat püha Johannes kivil puhanud, sellest jäänud kivile jäljed. Vastseliina mõisnik ei olevat uskunud, et kivi on püha ja lasknud selle ära lõhkuda ja oma uue lauda ehitusele viia. Kuid uues laudas hakkasid loomad haigestuma ning see ei lõppenud enne, kui ta kivi tükid tagasi viis. Jaanikivi juurde tuldi, et paraneda haigustest ja saada karjaõnne. Supeldi kivi juures ojas, kui silmad valutasid, pesti ojaveega nägu. Kivile toodud ohvriteks olid enamasti või, kohupiim ja vill, mis õnnistati kõigepealt lähedal asuvas tsässonas. Osa toodust võttis papp endale, ülejäänud pandi kivile, sealt võtsid selle jälle kerjused. Kivi imetegevasse võimesse usutakse veel praegugi, nt võib haiget kohta masseerida kivist võetud tükikesega.
Laias laastus on Meeksi Jaanikivi dateeritud II aasatuhandesse.

Sisestatud: 24.01.2008.

Kaitsevööndi ulatus


50 m mälestise piirist.

Sisestatud: 24.01.2008.

Üldinfo


Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või -aias. Mitmed neist asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse kohaselt usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab ka selliste kivide nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Samuti seostati kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kivi või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Nendegi täpsem dateerimine pole veel võimalik: me ei tea, kas ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Need kivid on eesti rahvausundist kõnelevad pärimusmälestised.

Sisestatud: 23.03.2015.

z