Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kääbas
Mälestise registri number 13543
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
X-koordinaat 704645.70
Y-koordinaat 6413535.19
Mälestise vana number 43-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(4)

Seisund: hea

Paikvaatluse kuupäev: 12.06.13

Menetleja: Muinsuskaitseameti Võru maakonna vaneminspektor, Tõnis Taavet

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kääbas.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 17.01.2011.

Kirjeldus


Kääbas on märkimisväärselt pikk - 38,90 meetrit. Laius ca 16 meetrit. Loodeotsas ja kirdeküljel tõsised kahjustused tekitatud arvatavasti omaaegse liivavõtmisega.

Sisestatud: 30.06.2005.

Asukoha kirjeldus


Kääbaskalmistu (kääpad reg nr 13541-13571) asub endise jaotuse järgi Setumaal, Petseri vallas Obinitsa külas. Kääpad asuvad Vastseliina-Meremäe-Kliima maantee ääres, mõlemal pool teed, Obinitsa surnuaiast vahetult põhja ja kirde pool. Kääbaskalmistu asub sealse Tuhkavitsa oru läänekaldal, liivasel tasandikul, mis on kaetud männimetsaga. Kääbaskalmistu koosneb 31 liivakääpast, neist 6 on pikad kääpad ja 25 ümarkääpad.

Sisestatud: 17.01.2011.

Ajalugu


Kääbaskalmistu (kääpad reg nr 13541-13571) kuulub I aastatuhande II poolde. Varaseimad andmed kääbaskalmistu kohta pärinevad 1913. a, mil Vene asjaarmastaja arheoloog V.N. Kreiton kaevas siin kokku 7 kääbast, neist üks oli pikk ja ülejäänud ümmargused kuhjatised. Peale põlenud luude leidis ta neist kääbastest ka savinõukilde. Kääpaid on kirjeldanud ka O. Parmas, Petseri valla arheoloogilises ja topograafilises kirjelduses 1922. a, lk 13-18 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Kahjuks ei ole O. Parmase poolt märgitud kääbaste koguarvu, kuid arvata võib, et see oli mõnevõrra suurem praegusest arvust. Kääpad on riikliku kaitse all 1964. aastast.

Sisestatud: 17.01.2011.

Kaitsevööndi ulatus


Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole eraldi kaitsevööndit kehtestatud, on vastavalt Muinsuskaitseseaduse § 25 mälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 17.01.2011.

Üldinfo


Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.

Sisestatud: 23.03.2015.