Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kääbas
Mälestise registri number 13570
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
Mälestise vana number 70-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 28.04.14

Inspektor: Muinsuskaitseameti Võrumaa vaneminspektor, Kersti Siim

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kääbas.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 17.01.2011.

Mälestise kirjeldus


Kääbas on ümmargune, tema läbimõõt on 12 m ja kõrgus 1,2-1,3 m. Kääpa põhjapoolne külg on kõrgem ja järsem kui lõunapoolne külg. Kääpa kirdepoolsel jalamil on lohk läbimõõduga 0,5 m, sügavusega 0,1 m. Kraav kääpa ümber on jälgitav kogu ulatuses.

Sisestatud: 17.01.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kääbaskalmistu (kääpad reg nr 13541-13571) asub endise jaotuse järgi Setumaal, Petseri vallas Obinitsa külas. Kääpad asuvad Vastseliina-Meremäe-Kliima maantee ääres, mõlemal pool teed, Obinitsa surnuaiast vahetult põhja ja kirde pool. Kääbaskalmistu asub sealse Tuhkavitsa oru läänekaldal, liivasel tasandikul, mis on kaetud männimetsaga. Kääbaskalmistu koosneb 31 liivakääpast, neist 6 on pikad kääpad ja 25 ümarkääpad. Kääbas reg nr 13570 jääb kääpast reg nr 13569 kirde poole 23 m.

Sisestatud: 17.01.2011.

Mälestise ajalugu


Kääbaskalmistu (kääpad reg nr 13541-13571) kuulub I aastatuhande II poolde. Varaseimad andmed kääbaskalmistu kohta pärinevad 1913. a, mil Vene asjaarmastaja arheoloog V. N. Kreiton kaevas siin kokku 7 kääbast, neist üks oli pikk ja ülejäänud ümmargused kuhjatised. Peale põlenud luude leidis ta neist kääbastest ka savinõukilde. Kääpaid on kirjeldanud ka O. Parmas, Petseri valla arheoloogilises ja topograafilises kirjelduses 1922. a, lk 13-18 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Kahjuks ei ole O. Parmase poolt märgitud kääbaste koguarvu, kuid arvata võib, et see oli mõnevõrra suurem praegusest arvust. Kääpad on riikliku kaitse all 1964. aastast.

Sisestatud: 17.01.2011.

Üldinfo


Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.

Sisestatud: 23.03.2015.