Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus "Päevapööramise mägi", "Hobuseseljamägi"
Mälestise registri number 13595
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
Mälestise vana number -
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 17.01.08

Inspektor: Muinsuskaitseameti Võrumaa vaneminspektor, Martti Veldi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.
2) Maastikuliselt eristatav.
3) Kirjalikult fikseeritud rahvapärimuse olemasolu.

Sisestatud: 22.01.2008.

Mälestise kirjeldus


Linnus paikneb jõega kolmest küljest piiratud pika neemiku otsal. Maapoolsel küljel kaitseb linnust u 25 m pikkune 1-1,5 m laiune kaelakoht, mille taga on kuni 2,5 m sügavune ja 8 m laiune vallikraav. Nii linnamäe kirde- kui kaguküljel on õuealast madalam astang, millest viimase välisküljel on jälgitav madal vall. Linnamäge on pärimuses peetud ohvripaigaks, kus pööripäevade ajal toimusid päiksekultusega seotud riitused. (Valk, H. 2007. Excavations in the Ruins of Vastseliina Castle and on the Hillforts of Urvaste and Hinniala. - Arheoloogilised Välitööd Eestis 2006)

Sisestatud: 29.01.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Hinniala küla, Lille talust 250 m lõuna pool, Piusa ürgoruga põhjast, idast ja lõunast piiratud kõrgel neemikul, koos eeslinnusega ca 200 m pikkusel alal.

Sisestatud: 22.01.2008.

Mälestise ajalugu


Linnamägi avastati 1993. aastal. 2006. aastal toimusid linnusel Heiki Valgu juhatamisel arheoloogilised kaevamised. Kaevamistulemuste põhjal võis linnamägi olla kindlustatud juba pronksiaja lõpus / rauaaja alguses. Enamus kaevamistelt saadud leidudest pärineb keskmisest rauaaajast, 5.-7. sajandist.

Sisestatud: 29.01.2008.

Kaitsevööndi ulatus


50 m mälestise piirist.

Sisestatud: 22.01.2008.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 22.03.2015.