Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohvrikivi
Mälestise registri number 13628
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
Mälestise vana number 1895
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 15.08.18

Inspektor: Muinsuskaitseameti Võrumaa vaneminspektor, Mirja Ots

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohvrikivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 26.11.2010.

Mälestise kirjeldus


Kivi on ovaalse kujuga, pealt lame ja paikneb maa sees. Kivi mõõtmed põhja-lõuna suunas on 140 cm, ida-lääne suunas 95 cm ja ümbermõõt 4,18 m. Põhjapoolne ots on veidi kõrgemal ja ulatub pinnasest välja 25 cm, lõunapoolne ainult 10 cm. Varem oli kivi maapinnaga peaaegu tasa, kuid peale kaitse alla võtmist kaevati kivi lahti, nii, et kivi ümber tekkis kraavike. Kivi keskel on kolmnurkse kujuga kuid ebamääraste servadega 3 cm sügavune lohuke, mille mõõtmed on 30 x 30 cm. Lohk näib olevat tekkinud kivi murenemisel (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 27.11.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Ohvrikivi asub endise jaotuse järgi Rõuge kihelkonnas, Mõniste vallas. Kivi juurde jõudmiseks tuleb Mõniste koolimaja juurest sõita ligikaudu 600 m lõuna poole. Seejärel keerata külavaheteele ja liikuda jällegi ligikaudu 600 m ida poole. Ohvrikivi asub männi-kuuse segametsa all looduslikul künkal, mida on kasutatud kalmistuna ja kannab rahvapärast nime „Tinusmatus“ (mälestise reg nr 13627). Kivi asub künka lõunaserval.

Sisestatud: 27.11.2010.

Mälestise ajalugu


Ohvrikivi kuulub II aastatuhandesse. Kivi kohta kirjanduses andmeid ei ole. Kivi on kaitse all alates 1964. aastast.

Sisestatud: 27.11.2010.

Üldinfo


Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või -aias. Mitmed neist asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse kohaselt usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab ka selliste kivide nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Samuti seostati kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kivi või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Nendegi täpsem dateerimine pole veel võimalik: me ei tea, kas ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Need kivid on eesti rahvausundist kõnelevad pärimusmälestised.

Sisestatud: 22.03.2015.