Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Hiie- ja ohverdamiskoht
Mälestise registri number 13630
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
Mälestise vana number 94-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 01.08.14

Inspektor: Muinsuskaitseameti Võrumaa vaneminspektor, Kersti Siim

Märksõna(4)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Hiiekoht, Ohverdamiskoht.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.
2) Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 01.12.2010.

Mälestise kirjeldus


Koht kujutab endast ümbrusest esiletõusvat kõrgemat küngast, mille põhja- ja loodepoolesel osal kasvavad puud. Künka idanõlval on suuremaid kive. Üksikuid suuri kive on ka lähemas ümbruses. Kividega ala, mis tõuseb veel omakorda kühmuna kõrgemale on ida-lääne suunas pikk 40 m ja vastassuunas 20 m. Võimalik, et tegemist on lõhutud kivikalmega. Künka kagupoolsel serval on varem kasvanud suur tamm, mida mäletati kui hiietamme. Praeguseks on sellel kohal lage maa.

Sisestatud: 01.12.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Hiie- ja ohverdamiskoht asub endise jaotuse järgi Rõuge kihelkonnas, Viitina vallas. Käätso-Rõuge - Luutsniku maantee 15 km ja 16 km vahel oleva Haki tee bussipeatusest mööda sama maanteed ligikaudu 300 m lõunasse. Maanteest jääb hiie ja ohverdamiskoht umbes 40-50 m lääne poole.

Sisestatud: 01.12.2010.

Mälestise ajalugu


Hiie- ja ohverdamiskoht on kasutusel olnud arvatavasti I ja II aastatuhandel. Kohta on kirjeldanud, kui palve ja ohverdamiskohta A. Suik Rõuge muinasjäänuste kirjelduses 1922. a, lk 37. Tol ajal oli alles veel hiietamm, mille tõve ümbermõõduks oli 4,3 m (käsikiri Ajaloo Instituudis).

Sisestatud: 01.12.2010.

Üldinfo


Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.

Sisestatud: 22.03.2015.