Mälestise tunnus

1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.
2) Maastikuliselt eristatav.

Kirjeldus

Neemiklinnuse tüüpi muinaslinn Liinjärve ja Ööbikoru vahelise 9-12 m kõrguse seljaku W-poolsel otsal. O poolt eraldatud valli ja 1-1,5 m sügavuse kraaviga. Valli kõrgus sisenõlvalt 1,5-2 m, välisnõlvalt (kraavi põhjast) 3 m. Madal vall ja kraav olid ka linnuse kitseneval W-otsal. Õue suurus 850 m2, kultuurkihi paksus 0,25-1 m, keskmiselt 0,4-0,5 m. O-poolses vallis on eristatavad mitu ehitusjärku. Liivast leitud tukid pärinevad vallisisestest palkkonstruktsioonidest, sealhulgas 4-nurksetest taranditest, mis olid ühtlasi aluseks valli harjal olnud rajatistele. Linnuse W-otsal on leitud söestunud palke kahest N-S suunalisest kuni 10 m pikkusest seinast, teineteisest 4-5 m kaugusel, mis pärinevad kaitseehitistest. Õue N- ja O-osas on avastatud 5-6 elamukohta. Elamud olid tõenäoliselt kolde või algelise kerisahju ning savipõrandatega 4-nurksed rõhtpalkehitised, suurusega 4-5 x 5-6 m. Ühe elamu läheduses oli väike sepapada (2,5 x 3 m), mille rusudest leiti rohkesti valamisvorme ja nende katkeid ning tiiglitükke. Õue S-osas on mitmed kividest laotud leeasemed. Linnust võib vaadelda samas olnud asula kindlustatud osana.

Asukoha kirjeldus

Linnus asub u 0,5 km Rõuge kirikust kagus, Rõuge ürgoru ja Ööbikoru vahelisel ida-lääme suunalisel neemikul.

Ajalugu

Arheoloogilised kaevamised Rõuge linnusel toimusid 1951.-1955. aastal H. Moora (1951–1952) ning M. Schmiedehelmi (1953–1955) juhatusel. Esimestel aastatel viidi uurimistöid läbi Pihkva ekspeditsiooni raames (üldjuht S. A. Tarakanova). Kaevati läbi kogu õueosa ning tehti 4 m laiune läbilõige vallist. Rõuge linnus on hetkel ainuke Eestis, mille õuepind on täielikult läbi uuritud. Esmakordselt võeti muistis riikliku kaitse alla 1964. aastal.

Kaitsevööndi ulatus

50 m mälestise piirist.

Aruanded

Lillak, A. & Valk, H. 2010. Arheoloogilised kaevamised Rõuge linnamäel 2008. aastal.

Meedia

Шмидехельм, М 1959. Городище Рыуге в юго-восточной Эстонии. – Труды Приблтийской объединенной комплексной экспедиции, I. Москва, 154–185.

Üldinfo

Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.