Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kalmemägi on looduslik ümmargune kuppel, mis on pikka aega olnud künni all. Kuna tegemist on maa-aluse kalmistuga, siis ei saa tema ulatust täpselt määrata.

Asukoha kirjeldus

Kalmistu asub endise jaotuse järgi Urvaste kihelkonnas, Vaabina vallas. Kalmistu jääb Lõõdla järve idaotsast umbes 350 m kagu poole.

Ajalugu

Kalmistu kuulub arvatavasti II aastatuhandesse. Kalmistust on teateid J. Jungi käsikirjas Urvaste kihelkonna kohta (käsikiri Ajaloo Instituudis). Kalmemäena on koht märgitud ka 1923. a O.Ugarti poolt Urvaste kihelkonna arheoloogilises kirjelduses, lk 22 (Käsikiri Ajaloo Instituudis). Kündmisel on leitud põletamata luid.

Üldinfo

Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).