Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohvrikivi "Helsekivi"
Mälestise registri number 13656
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
Mälestise vana number 1904
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 19.04.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Võru maakonna vaneminspektor, Tõnis Taavet

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohvrikivi.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.
2) Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 06.12.2010.

Mälestise kirjeldus


„Helsekivi“ on rahvapärimuses tuntud ohverdamiskohana. Suur osa kivirahnust on maa sees, välja ulatub kivi 1,4 meetri kõrguselt. Pealt on kivi lauakujuliselt tasane, looduslikult krobelise pinnaga. Aukusid ei esine. Kivi edelaküljel on sügav looduslik vagu. Kivi ümbermõõt poole meetri kõrguselt on 15 m, mõõdud edelast kirdesse 5 m ja vastassuunas 5,6 m (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 06.12.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Ohvrikivi asub endise jaotuse järgi Urvaste kihelkonnas, Sõmerpalu vallas. Kivi juurde pääseb kui pöörata Sihva-Vidrike-Kärgula-Järvere maantee 29 km ja 30 km vahelt lääne poole väikesele külavaheteele, mööduda Kaabsoo talust ning minna üle väikese Võhandusse suubuva oja metsa. Metsas tee hargneb, kusjuures vasakut kätt pöörduv haru viib ohvrikivini.

Sisestatud: 06.12.2010.

Mälestise ajalugu


Ohvrikivi pärineb arvatavasti II aastatuhandest. Kivi on kirjeldanud 1923. a O. Ugart Urvaste kihelkonna arheoloogilises kirjelduses, lk 16 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Kivi on võetud riikliku kaitse alla 1964. a.

Sisestatud: 06.12.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole eraldi kaitsevööndit kehtestatud, on vastavalt Muinsuskaitseseaduse § 25 mälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 06.12.2010.

Üldinfo


Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või -aias. Mitmed neist asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse kohaselt usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab ka selliste kivide nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Samuti seostati kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kivi või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Nendegi täpsem dateerimine pole veel võimalik: me ei tea, kas ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Need kivid on eesti rahvausundist kõnelevad pärimusmälestised.

Sisestatud: 22.03.2015.