Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Sõmerpalu vasallilinnuse kultuurkiht
Mälestise registri number 13661
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
Mälestise vana number -
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 12.10.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartu maakonna vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnusekultuurkiht.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 06.12.2010.

Mälestise kirjeldus


Tänaseks on linnus täielikult hävinud, säilinud on vaid küngas Sõmerpalu mõisapargis. Kuna arheoloogilisi uuringuid antud kohal teostatud ei ole, siis täpsem info kultuurkihi iseloomu kohta puudub.

Sisestatud: 06.12.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Vasallilinnuse alal paikneb praegu Sõmerpalu mõisa park.

Sisestatud: 06.12.2010.

Mälestise ajalugu


Sõmerpalu vasallilinnus moodustas Vaabina ja Vana-Antslaga vasallilinnustega ühise kaitseahela Tartu piiskopkonna lõunaosas, hilisema Sõmerpalu mõisa naabruses. Kuulus Kursellidele. Esmamainitud 1555, purustati Liivi sõjas täielikult. Ühe 19 .saj alguse plaaniskitsi järgi on siin olnud piklik nelinurkne kastell, selle ühes nurgas kvadraatne hoone, ülejäänud kolmes nurgas flankeeriv ümartorn. Selle põhjal võib oletada, et linnus sai lõpliku kuju 16. saj I poolel (Eesti Arhitektuur 4).

Sisestatud: 06.12.2010.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 22.03.2015.