Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 13678
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
Mälestise vana number 2798
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 11.03.14

Inspektor: Muinsuskaitseameti Võrumaa vaneminspektor, Kersti Siim

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, teaduslikku informatsiooni sisaldava arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 30.12.2010.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu asub metsas. Koht on ümbrusest veidi kõrgem. Mitte kaugel algab Mustjõe luht, jõgi ise jääb kalmistust umbes 250 m kaugusele. Väliselt mingeid eritunnuseid kalmistul ei ole, ainult läbikaevatud osa on võrreldes muu alaga veidi madalam ja lohus. Väiksemaid lohke leidub kalmistuala veel mujalgi.

Sisestatud: 30.12.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivikalme asub endise jaotuse järgi Rõuge kihelkonnas, Kõrgepalu vallas. Endisest Oinaveskist on kalmistu ligikaudu pool kilomeetrit edela pool.

Sisestatud: 30.12.2010.

Mälestise ajalugu


Kalmistu on dateeritud leiumaterjali põhjal 14.-17. sajandisse. Kalmistut on nimetanud 1922. a A. Suik Rõuge kihelkonna muinasjäänuste kirjelduses, lk 28 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Kunagine Oinaveski mölder oli kalmistut ise korduvalt kaevanud ja saanud siit rida esemeid. 1953. a saadi mõned leiud Ajaloo Instituuti. 1953. a teostas M. Schmiedelhelm kalmistul arheoloogilised proovikaevamised, kaevates lahti mõned luustikud, millede juurest saadi ka leide. 1955. a kaevas kalmistut K. Mark. Kaevati välja 106 luustikku. Plaanid nendest kaevamistest asuvad Ajaloo Instituudis. Kõrgepalu kalmistu kaevamise tulemused on lühidalt kokku võetud: K. Mark, Ida-Eesti 11.-18. sajandi rahvastiku antropoloogia. Slaavi-läänemeresoome suhete ajaloost, Tallinn 1965, lk 158. Kalmistu esitati riikliku kaitse alla võtmiseks 1972. a.

Sisestatud: 30.12.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole eraldi kaitsevööndit kehtestatud, on vastavalt Muinsuskaitseseaduse § 25 mälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 30.12.2010.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 22.03.2015.