Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 13683
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
Mälestise vana number 35-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 02.12.15

Inspektor: Muinsuskaitseameti Võrumaa vaneminspektor, Kersti Siim

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.
2) Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 30.12.2010.

Mälestise kirjeldus


Kivi on madal ja lame, pealispinna kalle on ida-lääne suunaline. Idaserv ulatub maapinnast välja 65 cm, lääneserv ainult 30 cm. Kivi keskosa ja edelapoolne serv on murenenud. Kivi mõõtmed on põhja-lõuna suunas 240 cm, ida-lääne suunas 250 cm, ümbermõõt maapinnal 7,1 m. Kivi murenemata idapoolsel serval on 18 väikest ümmargust lohku läbimõõduga 4-7 cm. Lohkude sügavus on kuni 4 cm. Nendest 11 lohku moodustavad keskse rühma ning siinsed lohud on sügavamad. 5 lohku asuvad veidi lõuna pool omaette rühmas. 2 madalamat lohku asuvad omaette jäädes kivi põhjaservale.

Sisestatud: 30.12.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kultusekivi asub endise jaotuse järgi Rõuge kihelkonnas. Kivi asub heinamaal, mis madaldub põhja suunas, kus voolab Mustjõkke suubuv väike oja. Kivi ümber paikneb arheoloogiamälestis asulakoht reg nr 13682.

Sisestatud: 30.12.2010.

Mälestise ajalugu


Kivi on dateeritv I aastatuhandesse eKr - I aastatuhandesse pKr. Kultusekivi leiti ümbruskonna muististe inspekteerimisel 1976. a kevadel ja esitatud riikliku kaitse alla võtmiseks samal aastal.

Sisestatud: 30.12.2010.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 22.03.2015.