Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme "Vorotka kivid"
Mälestise registri number 13688
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
Mälestise vana number 1911
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 02.12.15

Inspektor: Muinsuskaitseameti Võrumaa vaneminspektor, Kersti Siim

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 23.12.2010.

Mälestise kirjeldus


Kalme asub metsa all Kikka järve poolt tõusva mäe astangulisel lõunanaõlval. Kalmel kasvavad lehtpuud. Kalme on ida-lääne suunas 58 m pikk ja 17 m lai. Kalmel paiknevad suured kivid, mis on kõrgelt väljas. Eriti suured on kivid kalme keskosas. Siin on näha ka 2 x 3 m suurune lõhkumisauk (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 23.12.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivikalme asub endise jaotuse järgi Rõuge kihelkonnas, Krabi vallas nn Paganamaal. Kalme asetseb Kikka järve idapoolsest otsast umbes 150 m põhja pool, Läti piiri kõrval.

Sisestatud: 23.12.2010.

Mälestise ajalugu


Välise kuju järgi võib kalme määrata I aastatuhande I poolde. „Vorotka ehk Voruti kivideks“ nimetatud kalmet on kirjeldanud A. Suik 1922. a Rõuge muinasjäänuste kirjelduses, lk 58 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Ajaloo Instituudis asub ka lühike E. Saarde poolt 1935. a koostatud inspektsiooni araunne. Leide teada ei ole. Kivikalme on võetud riikliku kaitse alla 1964. a.

Sisestatud: 23.12.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole eraldi kaitsevööndit kehtestatud, on vastavalt Muinsuskaitseseaduse § 25 mälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 23.12.2010.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 22.03.2015.