Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 13689
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
Mälestise vana number 2169
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 15.11.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartu maakonna vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 21.12.2010.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu kujutab endast kruusaküngast, millel kasvab lehtpuude võsa. Künka põhjapoolselt jalamilt läheb mööda Soolätte külla viiv tee. Künka teepoolne külg on auklikuks kaevatud. Künka keskel on kividega vooderdatud auk, milles leidub kivi ja lubjapuru. Ilmselt on siin tegeu endise lubjapõletamise kohaga, millest on ka küngas saanud oma nime (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 21.12.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu asub endise jaotuse järgi Rõuge kihelkonnas, Soolätte külas. Kalmistu jääb Rõuge-Vastse-Roosa teelt, Kalda bussipeatuse juurest loodesse keerava väiksema külavahetee lõunapoolsele kaldale.

Sisestatud: 21.12.2010.

Mälestise ajalugu


Kalmistu kuulub arvatavasti II aastatuhandesse. Kalmistu juurest põllult on tulnud kündes välja pealuid. Olevat kunagi leitud ka pronksist sõlg, mis aga läinud kaduma. Kalmistu on esitatud riikliku kaitse alla võtmiseks 1972. a. Rahvasuus nimetatakse kohta Lubjamäeks.

Sisestatud: 21.12.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole eraldi kaitsevööndit kehtestatud, on vastavalt Muinsuskaitseseaduse § 25 mälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 21.12.2010.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 22.03.2015.