Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 13690
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
Mälestise vana number 2797
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 31.10.14

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Inimluude ja arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 06.11.2007.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu asub Mustjõe ja Pärlijõe luhtadest kõrgemale tõusva neemiku lõunapoolsel veerul. Matmiseks kasutatud ala põhjaserv ulatus Virunuka tarandkalme reg nr 13694 XIII ja XIV tarandi kohal lõunapoolse äärevareni. Kalmistu ida- ja lõunapoolne piir ei ole täpselt teada, kuid see võib ulatuda Virunuka kivikalmeni reg nr 13693.

Sisestatud: 21.12.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu asub endise jaotuse järgi Rõuge kihelkonnas, Viru külas. Kalmistu jääb Mustjõest umbes 1 km ida poole Antsla-Sänna maantee lõunapoolsele küljele, Virunuka tarandkalmete (reg nr 13691-13694) kõrvale.

Sisestatud: 21.12.2010.

Mälestise ajalugu


Kalmistut kaevati 1963. a seoses teaduslike arheoloogiliste kaevamistega Virunuka tarandkalme reg nr 13694 juures. Leiti 19 luustikku, millede juures oli rohkesti panuseid. Antropoloogiline materjal, leiud ja kaevamiste arheoloogilised aruanded ning fotod säilitatakse Ajaloo Instituudis. Luustike juurest saadud leidude alusel võib varasemad matused dateerida 14. saj algusesse. Osa luustikest, mis on ilma panusteta võivad olla ka hilisemad. Kalmistu esitati riikliku kaitse alla võtmiseks 1971. a.

Sisestatud: 21.12.2010.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 22.03.2015.