Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 13693
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
Mälestise vana number 2790
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 31.10.14

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 30.12.2010.

Mälestise kirjeldus


Pärast teaduslikke arheoloogilisi kaevamisi on kalmel taastatud väikese 3,9 x 2,3 m suuruse tarindi müürid (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 10.12.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivikalme asub endise jaotuse järgi Rõuge kihelkonnas, Viru külas. Kalme jääb Mustjõest umbes 1km ida poole Antsla-Sänna maantee lõunapoolsele küljele. Kivikalme reg nr 13693 jääb kivikalmest reg nr 13692 ligikaudu 42 m kagupoole. Kalme kuulub Virunuka tarandkalmete gruppi (reg nr 13691-13694).

Sisestatud: 10.12.2010.

Mälestise ajalugu


Kalme võib ehituse ja leiumaterjali alusel dateerida 2.-6. sajandisse. Virunuka kalmed (reg nr 13691-13694) on märgitud 1922. a A. Suiki Rõuge kihelkonna kirjelduses, lk 5-7 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Kalmetel tegi proovikaevamised 1952. a H. Moora. 1957.-1964. a kaevati kalmed täielikult läbi arheoloog S. Laulu juhatusel. Kalmetest saadi hulgaliselt põletatud luid ja leide, mida säilitatakse Ajaloo Instituudis. Kalmete ehituse ja leiumaterjali üksikasjalik analüüs on avaldatud: S. Laul Virunuka tarandkalmed Võru rajoonis, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised, Ühiskonnateaduste seeria 1965, nr 3, lk 317-360. Kalmed on esitatud riikliku kaitse alla võtmiseks 1971. a.

Sisestatud: 10.12.2010.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 22.03.2015.

z