Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kääbas on madal laugete nõlvadega, pealt kumer, tema piirjooned on üsna laialivalguvad. Kääpa läbimõõt on 5,5 m ja kõrgus 0,2 m. Suuremaid lõhkumisi kääpa pinnal ei paista olevat. Kraav kääpa ümber pole jälgitav kogu ulatuses (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kääbaskalmistu asub endise jaotuse järgi Vastseliina kihelkonnas. Kääbaskalmistuni viib metatee. Mis keerab Rõuge-Vastseliina maantee 16. ja 17. km vahelt edela poole. Kääbasteni jõuab kui minna ligikaudu 750 m mööda metsateed. Kääbas reg nr 13702 jääb kääpast reg nr 13701 loodesse.

Ajalugu

Kääbas kuulub I aastatuhande II poolde. Kääbaskalmistu (reg nr 13697-13702) avastasid arheoloogid J. Kornav ja M. Aun 1975. a septembris. Kääbastik esitati 1975. a TA Ajaloo Instituudi poolt riikliku kaitse all võtmiseks.

Üldinfo

Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.