Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 13710
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
Mälestise vana number 97-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 08.11.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Võru maakonna vaneminspektor, Tõnis Taavet

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 08.11.2011.

Mälestise kirjeldus


Kalmistuna on kasutatud teest põhjapoole jäävat küngast, mille jõe- ja teepoolne serv on järsk, loode ja põhjapoolne langeb laugelt. Künka edelapoolne ots on kruusa võtmisega maha kaevatud. Koht jätab tavalise kruusakünka mulje (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 08.11.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu asub endise jaotuse järgi Vastseliina kihelkonnas. Endise Hindoala veski kohal ulatuvad Piusa jõe läänekaldani kaks neemikukujulist kõrgendikku. Nende kõrgendikkude vahelt läheb läbi kitsas külavahetee. Kalmistuna on kasutatud põhjapoolset küngast.

Sisestatud: 08.11.2011.

Mälestise ajalugu


Kalmistu kuulub 15.-18. sajandisse. Kalmet on kirjeldanud 1888. a G. Loescheke, Alt Gräber in der Umgegend von Neuhausen, lk 210 kivikalmena, mis on olnud 17 m pikk põhja-lõuna suunas ja vastassuunas 12 m lai ning ehitatud suurtest kividest. 1922. a märgib T. Karopun Vastseliina muinasjäänuste kirjelduses, lk 34, et kive on ainult üksikuid järgi jäänud (käsikiri Ajaloo Instituudis). Kalmistu maa-alalt ja lähedusest leitud arheoloogilised leidud asuvad Ajaloo Instituudis.

Sisestatud: 08.11.2011.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 22.03.2015.