Mälestise tunnus

1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.
2) Maastikuliselt eristatav.

Kirjeldus

Linnamägi on kergelt ovaalse kujuga ning ümbritsetud madala muldvalli ja kraaviga, õueala on ebaühtlane. Linnuse nõlvad on kõikjal järsud ning raskesti ligipääsetavad. Linnamäe põhjapoolses osas paikneb suur kivi, kus pärimuse järgi käidud koos nõu pidamas. Samuti võidi kivil käia ohverdamas. Hetkel on linnamägi kaetud metsaga, kuid varasemal ajal paiknenud seal küla tantsuplats.
Arheoloogiliste kaevamiste käigus linnamäelt kultuurkihti leitud ei ole, kuid on märke võimalikest puidust kaitserajatistest (Valk 2007).

Asukoha kirjeldus

Mälestis paikneb Vastseliina vallas, Luhte külas, Saareniidu talu maadel, Plaani-Kündja teest linnulennult u 420 m kagu-idas, kõrgepingeliini sihist u 200 m lõunas. Linnusele on kõige parem lähendeda läbi Gutmani taluhoovi kulgevat teed. Linnamägi on ümbritsetud soise alaga ning asub keset metsa.

Ajalugu

Linnamäge on kirjeldanud 1927. aastal Blumfeld Rõuge kihelkonna kirjelduses. 19.-26.06.2007 toimusid linnamäel väikesed arheoloogilised uuringud Heiki Valgu juhatamisel.

Kaitsevööndi ulatus

50 m mälestise piirist.

Aruanded

Valk, H. 2008. Aruanne arheoloogilistest kaevamistest Luhtõ linnamäel 2007. aastal.

Üldinfo

Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.