Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu "Kalmemägi"
Mälestise registri number 13789
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
Mälestise vana number 1930
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 08.11.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Võru maakonna vaneminspektor, Tõnis Taavet

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Matmispaigale iseloomulikud kalmerajatised, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Sisestatud: 11.10.2011.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu kujutab endast ümbritsevast maastikust umbes 1 m kõrgemale tõusvat küngast, millel kasvab võsa. Kalmemäe läbimõõt on umbes 40 m. Selle lõuna- ja idapoolsel osal paikneb mälestis reg nr 13790 Kivikalme. Kalmistuks on kasutatud künka põhja- ja kirdepoolet osa, kus kive on hõredalt. Kalmesse on kaevatud kartulikoopaid ja kalme peale veetud põllukive.

Sisestatud: 11.10.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivikalme asub endise jaotuse järgi Vastseliina kihelkonnas. Illist 3 km Missa pool pöörab külavahetee lääne poole, mis 500 m pärast Ristimäe (mälestis reg nr 13791) juures hargneb. Kalmemäe juurde pääseb mööda põhjapoolset teeharu. Kivikalme asub Ristimäest umbes 150 m põhja pool.

Sisestatud: 11.10.2011.

Mälestise ajalugu


Kalmistu kuulub arvatavasti 15.-18. sajandisse. Kalmemägi on ära märgitud T. Karopuni Vastseliina kihelkonna muinasjäänuste kirjelduses 1922. a, lk 36. Kartulikoobaste kaevamisel olevat kalmest leitud luid ja suur nuga.

Sisestatud: 11.10.2011.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. Mälestise väliskontuur on nähtav Maa-ameti kaardil kultuurimälestiste ja kitsenduste kihil.

Sisestatud: 09.12.2014.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 21.03.2015.