Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohverdamiskoht "Ristimägi"
Mälestise registri number 13791
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
Mälestise vana number 116-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 08.11.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Võru maakonna vaneminspektor, Tõnis Taavet

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohverdamiskoht.

Mälestise tunnus


Ohverdamiskohale viitava kirjalikult fikseeritud rahvapärimusega seotud mägi, selle asukoht maastikul, teaduslikku informatsiooni ja kultuuriväärtusega asju sisaldav pinnasekiht.

Sisestatud: 10.10.2011.

Mälestise kirjeldus


Ristimägi kujutab endast loode-kagu suunas veidi piklikku, mõõtmetega umbes 80x70 meetrit, looduslikku kõrgendikku Otepää kõrgustiku künklikus maastikus. Ristimäest lääne pool asub järskude servadega org, ida ja põhja pool asub tasane ala. Ristimäe lõuna- ja edelapoolne nõlv on osaliselt lõhutud.

Sisestatud: 10.10.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Risitmägi asub endise jaotuse järgi Vastseliina kihelkonnas. Risitmägi asub Vatsa ja Viitka küla piiril. Ristimäest põhjapoole jäävad mälestised reg nr 13789 Kalmistu Kalmemägi ja reg nr 13790 Kivikalme.

Sisestatud: 10.10.2011.

Mälestise ajalugu


Ristimäge võiks dateerida I ja II aastatuhandesse. Rahvapärimuse kohaselt olnud Ristimäel vana kirik ja ristiga ohvrikivi. Sellest on mägi saanud oma nimetuse. Ümbruskonnas on mägi tuntud vana ohvrikohana. Ristimäge, kui ohverdamiskohta on kirjeldanud 1922. a T. Karopun Vastseliina kihelkonna muinasjäänuste kirjelduses, lk 44 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Muistis esitati riikliku kaitse alla võtmiseks 1977. a.

Sisestatud: 10.10.2011.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. Mälestise väliskontuur on nähtav Maa-ameti kaardil kultuurimälestiste ja kitsenduste kihil.

Sisestatud: 09.12.2014.

Üldinfo


Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.

Sisestatud: 21.03.2015.