Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kreenholmi ketrus- ja kudumisvabriku vana hoone, 1858-1862
Mälestise registri number 14033
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 14.01.1998
Registreeritud 14.01.1998
Mälestise vana number -
Liigitus ehitismälestis
Ehitisregistri ehitis vana kud.vab.ja ket.vab.olmeh. (118009909)

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 24.03.17

Inspektor: Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Amet, muinsuskaitse vaneminspektor, Madis Tuuder

Märksõna(10)

Ehitised, Kompleksid, Tootmiskompleks, Tootmishoone, Vabrikuhoone, Ehitiste liigid, Tootmishoone, Vabrikuhoone, Ehitusperioodid, 1841-1917.

Mälestise tunnus


Ühe omalaadsema ning huvitavama töölisasula kompleksi, mida iseloomustab ehitistüüpide mitmekesisus ja historitsistlik arhitektuur, kuuluv hoone. Vaatamata mõningatele ümberehitustele on ehitused ühtseks ning ainulaadsemaks kompleksiks vabariigi territooriumil.
Mälestise tunnuseks on hoonemahud ja välisilme.

Sisestatud: 10.09.2008.

Mälestise kirjeldus


Vana ketrusvabrik. 4-korruselise paekivist vabrikuhoone peafassaad on suunatud N poole ja nähtav kaugele piki Narva jõe sängi. Ristkülikulist sisehoovi piiravad neli üksteisega liituvat korpust. Üldilmes valitseb pikkade hoonetiibadega määratud rõhtliigendus, fassaadide klassitsistlik kujundus on asjalikult napp. I korrusel on kaar-, ülakorrusel tellistest segmentsillustega aknad. Väikese laternaga trepikojatornid nurkades kujundavad vabrikuhoone iseloomulikku silueti. Tarindus on tolleaegseile mitmekorruselistele tööstushoonetele tüüpiline: kandvad välisseinad ja avara tootmispinna taganud sisekarkass - korruselt korrusele väheneva läbimõõduga ümarad malmpostid ja I-ristlõikega malmtalad, nende vahel tellisvõlvid. Osaliselt on ruumides säilinud paeplaatidest põrandad. Vana kudumisvabrik. Pikliku sisehooviga, mida ääristavad O-ja W-korpus. hoone jätkab Vana ketrusvabrikut ja on sellega liidetud kahe kahe vahekäigu abil; mõlema vabriku sisehoovid on läbisõitudega ühendatud. Ka kudumisvabriku nurkades on neli siluetti kujundavat trepikoda laternaga tipus. Välisseinad on paekivist, avad I korrusel kaar-, ülakorrusel segment-tellissillustega. Tarindus on analoogne vana ketrusvabrikuga; kandvad välisseinad ning malmpostidest ja taladest sisekarkass.(EA)

Sisestatud: 20.05.2003.

Mälestise ajalugu


Linna ajaloos saabus uus ajastu1856.ndal aastal kui asutati "Kreenholmi manufaktuuri" aktsiaselts põhikapitaliga 2 miljonit kuldrubla. Suuraktsionär, parun Ludwig Knoop omandas tulevase vabriku tarvis, endiselt omanikult Sudhofilt Narva jõe suure ja väikse kose vahelise Kreenholmi saare. 1857. aasta 30 aprillil pandi saarel nurgakivi esimesele tootmiskorpusele. Nn vana ketrusvabriku ehitus edenes kiiresti, sest juba 1858. aasta 10.oktoobril lasti käiku esimesed 8000 ketrusmasinat.
II ehitusjärk, nn. Uus pool valmis 1861, arh. R.Heinrichsen (abiliseks arh. V.Semjonov).
Vabrikuga on vahekäigu kaudu ühendatud 1972 valminud 4-korruseline haldus-olmeplokk.
Vana kudumisvabrik. Teisena ehitatud suurvabrik Kreenholmi saarel: I ehitusjärk valmis 1859, II 1862, IV korrus ehitati peale 1876,( arh. R.Heinripuu) villatöötlemise ettevõtteks.
1862. aastaks valmis kogu esialgne tootmiskompleks. Kreenholmi manufaktuur oli tolle aja kõige kaasaegsem tööstusettevõte Venemaal, suurim tekstiilivabrik kogu Euroopas.
(EA)

Sisestatud: 10.09.2008.

Üldinfo


Kreenholmi vabrik oli igati kaasaegne ettevõte. Tsehhiruumid olid igati ruumikad. Kõigi vabrikuruumide kogupindala oli 1906.a 1.507.755 ruutjalga ehk 495.972 m2 . Ruumid olid 4 - 4,5m kõrged, vahelaed toetusid metallkonstruktsioonidele - see vähendas seinte kandekoormust ja võimaldas jätta aknaavad suuremad. Lisaks päevavalgusele valgustas tööruume 1906.a 4391 gaasilampi. Kontor ja osa õue oli valgustatud elektriga. Tehti katset valgustada ka kogu ettevõte elektriga, kuid tulemustega ei jäädud rahule. Gaasi - valgustuse tarbeks valmistati Kreenholmi oma gaasimajas. Kõigis vabrikuruumides oli ventilatsioon - ventilaatorite ja metallist väljatõmbetorustikuga. Eriti tolmustele töökohtadele paigaldati lisaks veel kohtventilatsioon Õhus leiduvat tolmu püüti veel eriliste õhuniisutussüsteemide abil. (Puuvillatolm on tule ja isegi plahvatusohtlik). Kogu vabrikus oli sisseseatud automaatne tulekustutussüsteem. Kui ruumis tõusis temperatuur teatud tasemeni, rakendusid tööle pumbad mis juhtisid kustutusvee mööda torusid tsehhides asuvatesse veepihustitesse. Mõnda kohta olid paigaldatud ka elektrilised tuletõrjeandurid. ( loe ja imesta - ka 21. sajandi algul ei ole mitte kõigis ettevõtteis selliseid seadmeid ).
Ruume puhastati mitu korda päevas. Kõik tootmishooned olid ehitatud mittepõlevatest materjalidest - paekivist või tellistest. Hooneid köeti keskkütte sarnase süsteemiga, tööruumides oli veevärk ja kanalisatsioon. Kõik see jätab mulje nagu oleks töötingimused olnud Kreenholmi manufaktuuris üsna head. Oli siiski ka probleeme, töölised kaebasid ülemäärase palavuse üle, ventilatsioon ei toiminud kõige paremini. Suurimat pahameelt põhjustas aga vabriku sisekord - tööpäev oli pikk, algas see hommikul kell 5.00 ja kestis õhtul kella 8.00 - ni. Lõunavaheajaks oli ettenähtud 1 tund. Tööle hilinejat või halvasti töötanud töölist võis karistada rahatrahviga. Ka tuli töölisel kinni maksta purunenud masinaosad.
(Allikas : Narva kodulehekülg http://www.hot.ee/narvahistory/)

Sisestatud: 10.09.2008.