Mälestise tunnus

Ühe omalaadsema ning huvitavama töölisasula kompleksi, mida iseloomustab ehitistüüpide mitmekesisus ja historitsistlik arhitektuur, kuuluv hoone. Vaatamata mõningatele ümberehitustele on ehitused ühtseks ning ainulaadsemaks kompleksiks vabariigi territooriumil.
Mälestise tunnuseks on algupärane hoonemaht ja historitsistlik välisilme.

Mälestise kirjeldus

Kreenholmi vabrikute ehituses uut, tellisarhitektuuri etappi tähistanud historitsistliku ilmega suurehitis Narva jõe vasakkaldal piirab manufaktuuri kompleksi W-st. 5-korruseline, pikliku ristkülikukujulise põhiplaaniga; 1-, 2- ja 5-korruseliste külgehitistega. S-otsseina torn on vabrikuansambli siluetis erksaks vertikaalrõhuks. Fassaadidel on II ja V korruse aknaaluse joonel horisontaalsust rõhutavad simsid, külgfassaadidel katkestavad viilud karniisivöö. Saleda, ruudukujulise ristlõikega N-torni ülaosal on manufaktuuri vabrikule iseloomulikud piklikud kaaravad ja -niššid; torni lõpetab lai karniis, madal kelpkatus ning väike latern selle tipus. Tarindus sarnane varasemate hoonetega; kandvad paest välisseinad ning malmpostidega sisekarkass. Vanemas hooneosas on vahelagedeks tellisvõlvid malmtaladel, hilisemas betoonvõlvid terastaladel.(EA)

Mälestise ajalugu

Kreenholmi projekteerimisele kaasati Sankt-Peterburgi akadeemilist koolkonda esindavaid arhitekte, manufaktuuri rajaja L. Knopp nõudis omalt poolt inglise mõjutuste projekti võtmist. Sellest tuleneb Kreenholmi omapära arhitektuurilise mälestusmärgina. Kreenholmi arhitektidel õnnestus luua originaalne stiil, mis on otseselt seotud Narva linnaarhitektuuri ajalooliste traditsioonidega.
Joala vabrikuhoone valmis kahes järgus 1884 ja 1890, arh-d R.Heinrichsen ja P.Alisch. Pärast sõda rakendati taas käiku juulis 1945, esimesena Kreenholmi tehastest. (EA)

Mälestise ajalugu

Kreenholmi vabrik oli igati kaasaegne ettevõte. Tsehhiruumid olid igati ruumikad. Kõigi vabrikuruumide kogupindala oli 1906.a 1.507.755 ruutjalga ehk 495.972 m2 . Ruumid olid 4 - 4,5m kõrged, vahelaed toetusid metallkonstruktsioonidele - see vähendas seinte kandekoormust ja võimaldas jätta aknaavad suuremad. Lisaks päevavalgusele valgustas tööruume 1906.a 4391 gaasilampi. Kontor ja osa õue oli valgustatud elektriga. Tehti katset valgustada ka kogu ettevõte elektriga, kuid tulemustega ei jäädud rahule. Gaasi - valgustuse tarbeks valmistati Kreenholmi oma gaasimajas. Kõigis vabrikuruumides oli ventilatsioon - ventilaatorite ja metallist väljatõmbetorustikuga. Eriti tolmustele töökohtadele paigaldati lisaks veel kohtventilatsioon Õhus leiduvat tolmu püüti veel eriliste õhuniisutussüsteemide abil. (Puuvillatolm on tule ja isegi plahvatusohtlik). Kogu vabrikus oli sisseseatud automaatne tulekustutussüsteem. Kui ruumis tõusis temperatuur teatud tasemeni, rakendusid tööle pumbad mis juhtisid kustutusvee mööda torusid tsehhides asuvatesse veepihustitesse. Mõnda kohta olid paigaldatud ka elektrilised tuletõrjeandurid. ( loe ja imesta - ka 21. sajandi algul ei ole mitte kõigis ettevõtteis selliseid seadmeid ).
Ruume puhastati mitu korda päevas. Kõik tootmishooned olid ehitatud mittepõlevatest materjalidest - paekivist või tellistest. Hooneid köeti keskkütte sarnase süsteemiga, tööruumides oli veevärk ja kanalisatsioon. Kõik see jätab mulje nagu oleks töötingimused olnud Kreenholmi manufaktuuris üsna head. Oli siiski ka probleeme, töölised kaebasid ülemäärase palavuse üle, ventilatsioon ei toiminud kõige paremini. Suurimat pahameelt põhjustas aga vabriku sisekord - tööpäev oli pikk, algas see hommikul kell 5.00 ja kestis õhtul kella 8.00 - ni. Lõunavaheajaks oli ettenähtud 1 tund. Tööle hilinejat või halvasti töötanud töölist võis karistada rahatrahviga. Ka tuli töölisel kinni maksta purunenud masinaosad.
(Allikas : Narva kodulehekülg http://www.hot.ee/narvahistory/)