Mälestise tunnus

Piirkonna mõisaansambli majandushoone näide

Mälestise kirjeldus

1-korruseline, kelpkatuse ja krohvitud fassaadiga paekivist sepikoda. Hoone paikneb ida-lääne suunaliselt fassaadiga mõisasüdame poole. Avad paiknevad sümmeetriliselt. Avatäited on puidust. Enne restaureerimist olid hoonest säilinud kandeseinad, peasissekäigu ukseava ning loode- ja lõunavõlviku aknad. Hävinud olid läänevõlvikud ja kaaristu läänepoolne kolmandik, katus ja läänesein olid taastatud muudetud kujul. Restaureerimistöödega taastati hoone puuduvad osad olemasolevate alusel. Tänapäeval asub varem mõisakompleksi lõunaservas paiknenud mõisa abihoone Sinimäe alevikus. Selle vahetus lähedusse on endisest mõisa kastellist pumbajaamaks ümber ehitatud hoone.

Mälestise ajalugu

Vaivara mõisa maadel asus varem Vaivara küla, mida on esmakordselt mainitud 1424. aastal. Esimesed teated mõisast pärinevad 1499. aastast, kuid tõenäoliselt ei asunud mõis siis oma praegusel asukohal. Järgnevate sajandite jooksul jagunes Vaivara küla Suur- ja Vana Vaivaraks, mis kuulusid mõlemad Laagna mõisale. 1760. aastate alguses läks Laagna mõis Sieversitele, kes ehitasid järgneva kahekümne aasta jooksul valmis uue mõisasüdame. Samal ajal mõisastasid Sieversid ka mõlemad Vaivara külad. Suur-Vaivarast sai peamõis nimega Sievershof ja Vana-Vaivarast selle karjamõis Alt-Waiwara. 1782. aastal lõid Sieversid viite ümbruskonna mõisa hõlmava majoraadi, kuhu kuulusid ka Laagna, Vaivara (Sievershof, alates 1840. aastatest Waiwara) ja Vana-Vaivara (Alt-Waiwara) mõisad. 1793. aastal müüsid Sieversid majoraadi Arpshovenitele. 1860. aastal omandasid majoraadi mõisa viimased maareformi eelsed omanikud Korffid. 20. sajandi alguseks välja kujunenud hoonestusest pärines suurem osa tõenäoliselt esimesest ehitusperioodist 1760. ja 1770. aastatel. Hilisemad suuremad ehitustööd toimusid mõisas 19. sajandi viimasel veerandil, kui 1888. aastal valmis Peterburi arhitekt Karl Wergheimi projekti järgi ümberehitatud peahoone, millega üheaegselt kujundati ümber ka park. Uusi kõrvalhooneid lisati ansamblisse 19. sajandi keskel. Mõisa sepikoda on tõenäoliselt ehitatud 19. sajandi teisel või kolmandal veerandil, ajavahemikus 1811 kuni 1888. Vaivara mõisasüda hävis Teise maailmasõja lahingute tagajärjel pea-aegu täielikult. Hoonetest on säilinud 19. sajandi teisel poolel ehitatud kastelli müürilõigud pumbamaja esimese korruse kehandis ning sõjategevuses tugevalt kannatada saanud, kuid tänaseks põhjalikult restaureeritud sepikoda.

Kaitsevööndi ulatus

Vastavalt Muinsuskaitseseaduse § 25 lg.3 moodustab kinnismälestise kaitsevööndi 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kui mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole ette nähtud teisiti.