Mälestise tunnus

Piirkonna ajastu tüüpilise mõisaansambli pargiarhitektuuri näide

Kirjeldus

Keskmise suurusega (5,3 ha) park asub orgudega järsult liigendatud reljeefil Tsooru ojast paisutatud tiigi kaldal ning on valdavalt vabakujunduslik . Tänaseni avatuna säilinud ruudukujuline esiväljak on praegu kahjuks kasutusel põllumaana. Kõrge järvekalda küngaste vahel lookleb teedevõrk ja edela-kirde suunaline ojake. Park oli algselt rajatud looduslikust puistust. 19.s. lõpus ja ka 20.s. II poolel on seda täiendatud mitmete võõrpuuliikidega . Läänest ja idast toovad mõisasüdamesse esinduslikud pärnaalleed, millest terviklikumana on säilinud läänepoolne. Pargi kaguserva maantee läheduses asub II maailmasõjas hukkunute ühishaud koos mälestusmärgiga
Puittaimestiku liigirikkus on keskmine (50), võõrliike on 31 (O. Abner, J. Elliku, A. Kaur, S. Janson, 2006). Võõrliikide ohtrus on pargis viimastel aastakümnetel suurenenud kuna hoonete lähiümbrusesse on istutatud juurde noori puid .
Pargi läänepoolses peahoonega piirnevas osas on puistus ülekaalus harilik pärn (Tilia cordata), Dmax=290 cm, mida on istutatud nii ridadena kui ka rühmiti ja hajali ühekaupa. Kaasliikideks on peamiselt harilikud saared (Fraxinus excelsior), Dmax=318 cm ja harilikud vahtrad (Acer platanoides), Dmax=318 cm. Mõne puuna kasvavad puistus euroopa lehised (Larix decidua), Dmax=283 cm, vene lehised (Larix russica), Dmax=110 cm ja siberi nulud (Abies sibirica); Dmax=137 cm ja läänepärnad (Tilia × vulgaris), Dmax=253 cm. Harvaesinevatest puudest kasvavad kunagise peahoone asukoha juures harilikud ebatsuugad (Pseudotsuga menziesii), Dmax=238 cm ja reas 7 pensilvaania saart (Fraxinus pennsylvania), Dmax=143 cm. Samas lähedal on ka nooremas keskeas alpi seedermännid (Pinus cembra). Ida- ja kirdepoolses osas on puistu tihe ja loodusliku ilmega, kõrvuti lehtpuudega suhteliselt palju harilikke kuuski (Picea abies).
Põõsarindes on palju harilikke sarapuid (Corylus avellana) ning paiguti moodustavad suuri rühmi harilik pihlenelas (Sorbaria sorbifolia) ja harilik sirel (Syringa vulgaris).

Ajalugu

Tsooru mõisa kohta on esimesed teated 1516. aastast, mil see kuulus Taubedele.
Vahetanud mitmeid kordi omanikke. 1625 said mõisa pikaaegseteks valdajateks
Budbergid, kelle käes püsis mõis mõningaste vaheaegadega kuni riigile
võõrandamiseni. Puidust ühekorruseline peahoone ehitati 19. sajandi II poolel Budbergide ajal. Hoone puidust osa hävis 1949.aastal ning praeguseni on sellest ümberehitatuna säilinud vaid kivist kahekorruseline läänetiib.
Segastiilis park on rajatud 19. sajandi II poolel Budbergide poolt, täiendatud 19.s. lõpul ja palju istutusi ka 20.s. II poolel.