Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Pauna talu kalmistu
Mälestise registri number 14412
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 13.02.1998
Registreeritud 13.02.1998
Mälestise vana number Arhe. 384
Liigitus ajaloomälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 26.05.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harju maakonna vaneminspektor, Ly Renter

Mälestise tunnus


20.sajandil rajatud talukalmistu näide.

Sisestatud: 12.11.2008.

Mälestise kirjeldus


Pauna talu kalmistu asub metsasel alal. Vihasoo-Ilumäe tee ääres, jõe kõrge kalda peal. Arheoloogiamälestise maa-aluse kalmistu lähedal asuva matmispaiga mõõdud on 10 x 10 meetrit.
Pauna talu kalmistu on Mühlbach (peale eestistamist Ojaveski) ja Maisma perekonna matmispaik, mis õnnistati sisse 1926.aastal. Kalmistu on ümbritsetud lattaiaga, aiapostideks on jämedad männipakud.

Sisestatud: 09.10.2008.

Mälestise ajalugu


Keskaegse Euroopa tavade kohaselt olid kalmistud vahetult ja lahutamatult seotud kirikutega: matmine kirikaia pühitsetud mulda oli iga kristlase õigus ja kohus ning sellest ilmajätmine suurim karistus. Surnuid maeti ka kirikute sisemusse. Kirikutesse ja kirikaedadesse matmine keelati Liivimaal valgustusaja saabudes 1773. a tervishoiualastel kaalutlustel. Selle ümberkorralduse raames sai alguse enamik nüüdisaegseid vanemaid maa- ja linnakalmistuid.
Erinevalt muu Euroopa tavadest valitses Eestis alates maa ristiusustamisest kuni 18. sajandi alguskümnenditeni matusepaikade kaksiksüsteem: surnuid maeti nii kirikaedadesse kui ka külade juures olevatele külakalmistutele. Kirikaeda maetute osakaal võis olla suhteliselt väike: näiteks keskaegne Lõuna-Eesti oli kaetud tiheda külakalmistute võrguga: piirkonnast on neid teada 1153. Kõnesolevad matusepaigad asusid külasüdamikest vähem kui kilomeetri, tihti aga vaid 100-200 m kaugusel liivase või kruusase pinnaga küngastel. Külakalmistud paiknesid tihti teede ääres ja olid oma kasutusajal kaetud puudega.
Külakalmistute tagamaa on väike, piirdudes enamasti vaid mõne külaga: matusepaigast juba 3-5 kilomeetri kaugusel algas järgmisse kalmistusse matmise piirkond. Kuna rootsiaegsete külade arv on tihti 2-4 korda suurem külakalmistute omast, olid paljud külakalmistud ilmselt mitme küla ühiskasutuses: sinna on maetud ka naaberküladest, millel oma kalmistu puudus..
Sageli oli külakalmistul või selle läheduses väike kabel, vahel ka suur kivi- või puurist - märk matusepaiga kuuluvusest kristlikku kultuurikonteksti. Kabelite olemasolust annab tunnistust külakalmistutele sageli omane Kabelimäe nimetus. Sellele viitavad ka 17. sajandi kirjalikud allikad, mis räägivad surnute matmisest kabelite või nende varemete juurde, ning pärimusteated külakalmistu juures olnud väiksest puukirikust.
Matusepaiku oli kirikute ja mõisate lähedus, kaugus teedest ja keskustest ei avalda külakalmistute paiknemistihedusele mingit mõju. Matusepaikade paiknemine järgib üldist asustustihedust ja on otseselt seotud omaaegse asustuspildiga.
Külakalmistute kõrval oli ka talukalmistud.

Sisestatud: 09.10.2008.