Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Õisu mõisa peahoone, 18.-19. saj
Mälestise registri number 14449
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 17.02.1998
Registreeritud 17.02.1998
Mälestise vana number 558
Liigitus ehitismälestis
Ehitisregistri ehitis Õisu mõisa peahoone (120639591)

Inspekteerimised(15)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 13.11.18

Inspektor: Muinsuskaitseameti Viljandimaa vaneminspektor, Anne Kivi

Märksõna(11)

Ehitised, Kompleksid, Mõisakompleks, Elamu, Peahoone, Ehitiste liigid, Elamu, Mõisaelamu, Peahoone, Ehitusperioodid, 1711-1840.

Mälestise tunnus


Lõuna- Eesti silmapaistvaima ja arvukate kõrvalhoonetega mõisaansambli härrastemaja.

Sisestatud: 29.01.2007.

Mälestise kirjeldus


Ühekorruseline pikk barokne, kõrgel soklil kivist hoone. Esifassaadil kolm risaliiti. 19.s. täiendati hoonet kiviterrassil joonia pilastrite ja sammasportikusega, selle kohal on jõuline kolmnurkfrontoon. Peahoone trepil oli kaks imekaunist marmorskulptuuri, mis algselt olid arvatavalt pargis ja peale restaureerimist paigaldati edasise säilimise huvides hoonesse. Figuuridest üks kujutab Justitiat, õigluse ja õigusemõistmise jumalannat, ning teine Prudentiat . Tagafassaadis samuti kolmnurkfrontoon. Iseloomulik on ka avar vestibüül ja saal hoone keskteljel. Sisekujundus on klassitsistlik, v.a. mõned baroksed siseuksed. Saalis on valged ampiirsed riigikotka motiividega kroonitud kahhelahjud, millele 19.s. II p. lisati neorokokooraamistuses peeglid ja suur messingist laelühter. (Eesti Arhitektuur)

Sisestatud: 08.11.2007.

Mälestise ajalugu


Õisu mõisa kohal oli varemalt samanimeline küla. Veel 1551. aastalgi on räägitud selle talupoegadest, Osische buren itest. XVII sajandi algul maa Rootsi kätte siirdudes andis kuningas Gustav II Adolph Õisu koos mõne teise ümbruskonna mõisaga oma varahoidjale Jesper Mattson Krusile, kuid sama sajandi lõpul reduktsiooni käigus võeti need riigile tagasi. Riigi kätte jäi Õisu ka pärast Põhjasõda, kuid 1744. aastal otsustas keisrinna Jelizaveta Petrovna kinkida selle ühes Heimtali ja Morna mõisaga admiral Peter Siversi lesele.
Kes oli too 1740. aastal surnud Peter von Sivers, kelle leske ja järglasi keisrinna nii väärtusliku meelespidamisega õnnistas? Ilmselt pole sedasorti saatusega mehi nagu tema XVIII sajandi alguse Venemaa ajaloost just vähe leida. Sündinud 1674. aastal Hamburgi külje all Stade linnakeses, oli ta kibelnud juba 16-aastase noorukina merele, proovides järgemööda mitmes laevastikus, kuni 1704. aasta kevadel lõpuks Vene kasuks otsustas. Venemaal tema peadpööritav karjäär ka algas: 1706. aastal oli ta juba kapten, 1714 flotilli komandör, 1721 viitseadmiral ja keiserliku Admiraliteedikolleegiumi liige. Kui Peeter Suurt maeti, oli Sivers see, kes imperaatori sarga järel riigiskeptrit kandis. Veel sealtki jätkus tõus: 1725 sai ta admiraliks, 1727 Admiraliteedi viitsepresidendiks ja 1728. aasta lõpust oli tema käes kogu Vene laevastiku tegelik juhatamine. Paraku rabas teda ka ootamatu langus - jäänud võimuvõitluses kaotajaks, lasti ta 1733. aasta kevadel kõigist ameteist lahti ja saadeti Karjalasse asumisele. Õnn oli, et 1741. aastal troonile tõusnud Jelizaveta Petrovna soosis oma isa kunagisi võitluskaaslasi - nii tuletati talle nüüd meelde ka Siversi teeneid...2
Oma uusi valdusi vaatama tulles leidsid Siversid eest üksnes pooltühjad külad ja võssakasvanud põllud. Mõisasüdant polnud õieti ollagi - Põhjasõja jooksul oli see lausa kahel korral maha põletatud ja kõik, mis selle asemel, oli üsna äbar ning troostitu.3 Friedrich Wilhelm von Siversil, kelle nimele Õisu nüüd kinnitati, polnud esialgu võimalustki seal midagi oluliselt muuta - vähemalt senikaua, kuni tal väeteenistus veel pooleli. Alles siis, kui ta 1759. aasta paiku majorina erru tuli, võttis ta mõisa korrastamise käsile, asudes ühtaegu sinna nii uusi hooneid ehitama, teid rajama, võsa raiuma kui ka kraave kaevama.
Põltsamaa pastori August Wilhelm Hupeli teatel sündis too mõis Siversi kätes kahekümne aastaga täiesti uuel kujul. "Heinamaadelt, kus varem saadi vaid 600 koormat heina, saab pärast nende kraavitamist ja võsa väljarookimist juba 2800 koormat, mis paljudele võib tunduda uskumatuna; mõisale kuulub ka metsa, sissetulekut andev kõrtsimajandus, järv, mis 2½ versta pikk ning 1½ versta lai ja kust teiste kalade hulgas ka väikesi hõrnaid püütakse; sealsetes kalarikastes ojades leidub lõhesidki ja lisaks on mõisal mitu veskit... Sealsed rehalad on erisuguste ahjudega, mis mitte ainult ei kuluta vähem kütust ja on tuleohutumad, vaid hoiavad ka vilja suitsust puhtana. Sealses oranzeriis valmivad haruldased viljad ja üldse on see üks kõige ilusamaid mõisaid üle mõlema hertsogkonna," kirjutas ta oma "Topograafiliste teadete" kolmandas köites.4
Et Hupelil Õisut kõige nooblimate aadlivalduste hulka paigutades õigus oli, selles pole vist mõtet kahelda. Vähe on mõisaid, mis mõjuvad nii väärikalt. Mõisasüda kesk avarat, järvele laskuvat Sakala maastikku. Eriti uhke vaade avanes sellele just kagust, Morna poolt tulevalt sissesõiduteelt: sealt viib mõisani pikk ja sirge, tugevatest tammedest palistatud puiestee. Vanasti, kui haljastus polnud veel nõnda ülekasvanud kui praegu, paistis mõis sealtpoolt kui peopesal: keskmeks kõrge sokliga ühekorruseline häärber, selle ees aga avar paraadhoov, mida ühelt küljelt embab hiiglaslik aidahoone, teiselt samasugune tall-tõllakuur. Ehkki mõnes teiseski Eestimaa mõisas, nagu näiteks Virumaal Kiltsis, Läänemaal Vatlas või ka Hageri kanti jäävas Sutlemas, kasutati eesväljakute ehteks kaarduvaid kõrvalhooneid, ei jõutud seda kuskil teha samavõrd suurejooneliselt kui Õisus.

Sisestatud: 29.01.2007.

Mälestise ajalugu


Nende hoonetega oli pandud kindlalt paika kogu mõisasüdame sümmeetriatelg, mis jätkus keskse vaatesihina ka teisel pool härrastemaja, küündides mitte üksnes Õisu järveni, vaid ka üle selle, nii kaugele, kui silm ulatus.
Paraku on selle kohta, mis järjekorras Friedrich Wilhelmi aegu Õisus üks või teine hoone valmis, ainult väheseid teateid. Nõnda valmis sealne härrastemaja juba aastail 1760-17675, suur viljaait, mille võimas sokkel varjab ka endisaegseid viinakeldreid ja mida Siversid ise selle kõvera kuju tõttu "kuukujuliseks" (mondförmig) kutsusid,6 kannab oma tuulelipul aga aastaarvu 1762 ning teenijatemajal on tuulelipp 1777. aastast. Vähe on teada nende hoonete ehitamise juures ametis olnud meistritest, kuid näib, et põhilise osa tööst tegid mõisa oma talupojad. Nii on 1757. aastal kirjutatud mõisa võsamaadelt üles tervelt 11 vabadikuperet, kust mehed käisid mõisas ehituspuuseppadeks ning müüritöölisteks; mõisa oma müürseppmeistrite olemasolu kinnitavad ka XVIII sajandi lõpu hingeloendid.7 Muidugi tuli mõne peenema töö tarbeks meister vahel kohale kutsuda ka kaugemalt: näiteks võib arvata, et aidahoone sammaste imeilusad komposiitkapiteelid nikerdas Johann Ostner, sama mees, kes teenis hiljem kujurina (Bildhauer) Õisu naabruses Holstres Magnus Johann von Bergi juures ja kes 1783. aastal seal ka suri.8
Aga arhitekt? XVIII sajandil oli just mõisaehitus valdkond, kus ehitusmeistrile või arhitektile jäi sageli üksnes nõuandja osa, kuna tõelise nervus rerum i roll oli mõisahärral endal - see oli lõpuks tema otsustada, kuidas peab üks või teine hoone välja nägema. Õisu puhul pole kahtlustki, et keegi teine oleks olnud rohkem huvitatud oma mõisa ilmest kui omanik ise. "Siinse aadli hulgast on tõusnud mehi, kes kaunile ehituskunstile pühendudes on püüdnud selle reeglitesse ka hoolikalt süveneda. Nende poolt püstitatud hooned või vähemasti need joonised, mis nad on teinud nii enese kui ka teiste tarbeks, tunnistavad ühtaegu peent maitset kui ka suurt asjatundmist. Paljude hulgast tahan ma veel kord nimetada härra général en chef von Weymarni, härra majorit ning kreisikohtu assessorit von Pistohlkorsi Viljandimaalt Rutikverest ja ka hiljuti Õisus surnud landraat Siversit," on selle kohta hiljem kirjutanud August Wilhelm Hupel.9
Friedrich Wilhelm von Siversi energia näib olnud ammendamatu.10 Nii ei askeldanud ta mitte üksnes oma hoonete, vaid ka aia ning pargiga. Kui Hupelit uskuda, alustati inglise stiilis pargi kujundamist juba 1770. aastate teisel poolel ja nii oli Õisu esimesi mõisaid, mille haljastus vormus uutel alustel, laienedes senisest kitsavõitu iluaiast hoopis avaramasse maastikku.11 Mis kaasa aitas, oli reljeef: kui peahoonetagust järsakut oli võimalik kujundada laskuva terrassaiana, siis sealt edasi planeeriti kogu ala vabalt vahelduvate lagendike ja puuderühmadega. Kõik see mängiti läbi nagu mõnel maastikumaalil: keskel hele, järvele avanev vaatesiht, külgedel aga tumedamad, puudest moodustuvad kulissid. Otse teljele lasti kaevata pikk kitsas tiik ning ka sealt läbivoolavat Vidva oja täiendati soodiga, tekitades sellele niimoodi uue saare. Kõrgekaarelised kerged sillad, mis nii tiigile kui ka jõele ehitati, täiendasid kui hiiglaslikud lehvikud seda ilu. Samavõrd tarmukas paistab olnud ka Friedrich Wilhelmi poeg August Friedrich von Sivers, kelle nimele mõis 1790. aastal kirjutati. Ta oli õppinud Leipzigi ülikoolis, ja nagu ta isast kujunes temastki omamoodi uomo universale. Vast eriti aktiivselt oli ta tegev Liivimaa Üldkasulikus ja Ökonoomilises Sotsieteedis, kirjutades selle väljaannetes peaaegu kõigest, mis mõisapidamist puudutas: nii põldude väetamisest kui hoonete paremustamisest, nii viinaajamisest kui ka õllepruulimisest.12 Isegi taluelamute teemal on ta sõna võtnud, tõsi küll, suitsutaresid õigustades.13 Aktiivselt osales ta ka talurahvareformide väljatöötamisel, kaitstes talupoja õigust maa pärandamisele ning koormiste võimalikult täpset normeerimist.
Olles valitud korraga mitmele ametikohale, ei lasknud ta ka oma majapidamist käest, vaid võttis isegi ümbruskonna mõisaid rendile, tõustes niimoodi üheks Liivimaa rikkaimaks aadlikuks. Tema aegu on Õisusse ilmunud lausa imeasju: oma treikoda, oma vasksepakoda ning isegi oma tubakavabrik.14 Omamoodi apogeeks tollase mõisa ajaloos sai tsaar Aleksander I külaskäik 1809. aastal, mille mälestuseks püstitati hiljem ka monument.15
Küllap võib võrreldes tavaliste mõisnikega pidada hakkajamateks ka järgnenud Õisu omanikke, nagu seda alates 1829. aastast oli Friedrich von Sivers ja 1870. aastast August von Sivers. Nii näiteks tuli 1841. aasta novembris Õisus kokku isegi Liivimaa aadlike liberaalse tiiva, nn. Fölkersahmi partei koosolek, kus esmakordselt fikseeriti Liivimaa talupoegade jaoks nii tähtis otsus kui talude päriseksmüümise kava.16 Viimane Sivers, kelle käes mõis püsis, oli Edward von Sivers - ja seda 1911. aastast kuni maareformini.
Vahest on kõige sobilikum alustada Õisus ringkäiku endisest härrastemajast, praeguse Õisu Tehnikumi õppehoonest. Kool on tegutsenud seal juba alates 1922. aasta sügisest, mil see Õisu Piimaasjanduse Koolina asutati; hetkel saab seal piimanduse kõrval õppida ka muud toidutehnoloogiat. Üldkujult pole hoone oma ehitamise aegadest 1760. aastail kuigipalju muutunud: nagu siis, katab seda ka nüüd üsna madal plekk-katus; esi- ja tagakülge liigendavad eenduvad risaliidid. Märkimisväärselt täiendati hoone välisilmet XIX sajandi algusaastail, kui selle ette lisati lai graniitastmetega trepp ning senine segmentkaarega kaetud keskrisaliit ehitati ümber kaheksa saleda joonia orderis sambaga portikuseks.
Siis paigutati trepile ka need kaks imekaunist marmorskulptuuri, mis praegugi seda ehivad. Võib arvata, et Õisusse lasi need kujud tuua juba Friedrich Wilhelm von Sivers ja esialgu seisid need tal hoopis pargis. Et kumbki skulptuur polnud juhuslikult valitud, on pikematagi selge.
Nii kujutab neidis, kes kannab peas krooni ja toetub oma vasema käega fasces ele, Justitiat, õigluse ja õigusemõistmise jumalannat. Teatavasti kantigi fasces eid, neid nahkrihmadega kirve ümber seotud vitsakimpe, Vana-Roomas magistraatide ning konsulite ees, sümboliseerimaks neile antud kohtuvõimu. Lisaks võib marmorneiu jalge juurest leida ka kaalud ning tema paremasse kätte on pigistatud kirjarull - needki vihjavad õiglusele ja õigusemõistmisele.
Teine neidis aga, kes hoiab ühes käes madu ning on teises kandnud tõrvikut, sümboliseerib Prudentiat - tarkuse ning ettevaatlikkuse võrdkuju. Terase olendina oli madu juba muistsete kreeklaste silmis üks Athena tunnusloomi. Valgust valava tõrvikuga viisid mao kokku aga alles renessansiajastu itaalia kunstnikud, tähistades niimoodi mitte ainult Prudentiat, vaid näiteks ka Dialektikat ehk vaidluskunsti. Igatahes pidid mõlemad kujud, nii Justitia kui ka Prudentia, tuletama igale trepist üles rühkivale mõisnikule meelde just seda, mida talt kõige enam oodati - tarkust ja õiglust, et olla talupoegade elu ning saatuse üle väärikaks otsustajaks.
Et nende kahe marmorfiguuri näol on tegu kõige väärtuslikumate hilisbaroksete pargiskulptuuridega kogu Eestis, on muidugi põhjust küsida, kunas ja kelle poolt on need valmistatud. Juba materjal, millest nad on tehtud, osutab Itaaliale ja ilmselt on ka nende autor sealt, kõige tõenäolisemalt Carrara meister Giovanni Antonio Cybei (1706-1784). Viimase töökojas keskendutigi peamiselt aia- ja pargiskulptuuridele, kusjuures näiteks 1771. aastal telliti neid sealt admiral Aleksei Orlovi kaudu isegi Peterhofi ehteks. Õisuga aitab Cybeid siduda eeskätt üks tema poolt 1752-1753 Piacenza San Lazzaro s seisva kardinal Giulio Alberoni hauamonumendi jaoks tehtud kujudest, mida Õisu trepil seisev Prudentia kordab lausa üksikasjades.17
Avanud toredat linki kandva peaukse, satume fuajeesse. Kaheldamatult on Õisus olnud üks rikkalikumalt sisustatud mõisamaju. Paraku pole aga nüüd, kui seal üle kolmveerand sajandi paikneb kool, endisaegsest hiilgusest enam kuigipalju järel.
Säilinud on siiski veel üsna mitme ruumi endisaegne sisustus, nagu näiteks suur saal, mida ehivad XIX sajandi lõpust pärinev kroonlühter ja kaks väga ilusat ampiirsetes vormides kahhelahju. Fuajees leiame ka mõisa omaaegse "söömakella" - valatud on see 1824. aastal Tartu meistri W. I. Strandtmanni töökojas.
Saalist pääseb ka rõdule, kust avaneb suurejooneline vaade parki. Ega nii uhket vaatesihti mujal enam palju näegi, kui vaid seegi kinni ei kasvaks.
Kõrvalhooneid on olnud suurel hulgal. Mõned neist, nagu juba mainitud kõvertall ja -ait, samuti ka teenijatemaja, jäävad otse härrastemaja ette, enamik aga mõisasüdame põhja- ning kirdeküljele. Sealtpoolt piirab mõisasüdant ka Vidva oja, millele on paisutatud järjestikku mitu järve - mööda järvekaldaid ja jõeveeri kõik need tallid, laudad, küünid, rehalad, veskid, tisleri- ja sepikojad, õlle- ja viinaköögid paiknesidki. Tänapäevaks on suurem osa neist hooneist küll hävinenud, kuid ka selle järgi, mis alles, võib järeldada nende kunagist tüsedat ehituslaadi. Isegi mõni lihtlabane hoone, nagu näiteks 1980. aastate alguseni püsinud põhuhoidla, võis hämmastada oma konstruktsioonide julguselt.
Vidva oja kallast pidi viisid varem teerajad ka Jõeoru parki, mis tegelikult algas juba Veskijärve juurest, ulatudes kõige idapoolsema, Kalvre järveni. Selle pargi kohta on andmeid XIX sajandi algusest peale ja võrreldes mõisa põhiosaga oli see pindalalt vist isegi mõnevõrra suurem ja oma kõrgete kallaste tõttu meeleolult intiimsem.18 Nagu pargi põhiosas, kulges siingi tihe teedesüsteem ja kesksematele vaatesihtidele oli rajatud mitmesuguseid lehtlaid ning paviljone. Omapärasemaks ehteks oli võimas, ligi kaheksa meetri kõrgune liivakivipaljand, mille allossa oli õõnestatud avar grott. Praeguseks pole sellest grotist nagu kogu Jõeoru pargistki küll õieti enam midagi järel.


1H. Ligi, Eesti talurahva olukord ja klassivõitlus Liivi sõja algul (1558-1961). Tallinn, 1961, lk. 347. Õisu mõisa vanema ajaloo kohta vt. ka H. von Hagemeister, Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Theil I-II. Riga, 1836-1837; L. von Stryk, Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Theil: Der ehstnische District. Dorpat, 1877; O. Suuder, Õisu mõisa ajalooline õiend. Tallinn 1978 (Käsikiri Muinsuskaitseinspektsiooni arhiivis ja Õisu raamatukogus).
2J. Eckhardt, Jungrussisch und Altlivländisch. Leipzig, 1871, lk. 328-343; H. Höhnk, Nachrichten von den Vorfahren und der Familie des russischen Admirals Peter von Sivers. - Zeitschrift der Gesellschaft für Schleswig-Holsteinische Geschichte. Bd. 43. Leipzig, 1913, lk. 272-285.
3Vrd. Eesti Ajalooarhiiv, f. 567, n. 3, s. 112, l. 5.
4A. W. Hupel, Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und letzter Band. Riga, 1782, lk. 326-327.
5Adolf Richters Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd. 1. Livland. Riga, 1909, v. v. 782.
6 EAA, f. 2469, n. 1, s. 230, l. 126.
7J. Linnus, Maakäsitöölised Eestis 18. sajandil ja 19. sajandi algul. Tallinn, 1975, lk.170-171.
8A. Loorits, Holstre vald. S. l., s. a. (Eesti Kirjandusmuuseum, f. 293, m. 2:10).
9A. W. Hupel, Der in Lief- und Ehstland zunehmende gute Geschmack. - Nordische Miscellaneen. 13tes und 14tes Stück. Riga, 1787, lk. 497.
10Vt. temast Nordische Miscellaneen. 4tes Stück. Riga, 1782, lk. 126-127; Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrten-Lexikon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland. Bearb. von J. Fr. v. Recke und K. Ed. Napiersky. Vierter Band. Mitau, 1832, lk. 203-204. Muuseas, Fr. W. von Sivers on välja andnud ka esimese eestikeelse viinaajamise käsiraamatu "Oeppetus kuida wisi pölle wiin tehhakse" (Põltsamaa, 1772).
11A. W. Hupel, Topographische Nachrichten.., Dritter Band, lk. 326.
12Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrten-Lexikon.., Vierter Bd., lk. 202-203.
13Neueres ökonomisches Repertorium für Livland. Bd. 2. Dorpat, 1813-1814, lk. 353-382; vt. ka A. Viires, Esimene katse eesti taluelamuid parandada. - Etnograafiamuuseumi aastaraamat. XXV. Tallinn, 1971, lk. 57-58.
14EAA, f. 2469, n. 3, s. 228, l. 30-31; vt. ka Das Inland, 1840,
14EAA, f. 2469, n. 3, s. 228, l. 30-31; vt. ka Das Inland, 1840, v. 380-381.
15Felliner Anzeiger, 1. IV 1898.
16J. Kahk, Murrangulised neljakümnendad. Tallinn, 1978, lk. 73-74.
17Dr. Mara Vison? A. Heinale 8. II 1999 Firenzest; vt. ka S. Rudolph, L abate Giovanni Antonio Cybei: primo direttore dell Accademia Carrarese e statuario per le corti di San Pietroburgo, Massa e Modena. - Pittura toscana e pittura europea nel secolo dei Lumi. Firenze, 1993, lk. 99-109.
18EAA, f. 567, n. 2, s. 321b, l. 25; f. 2469, n. 1, s. 705; f. 3724, n. 5, s. 2768.
Sepistatud ja valurauast detailid värvida grafiithalliks.
8. Peatrepil paiknenud Justitiat ja Prudentiat kujutavate hilisbaroksete marmorkujude (1750.-1760. aastad, tõenäoline autor Carrara meister Giovanni Antonio Cybei) probleem. Nende kujude näol on tegu ühtede kõige väärtuslikumate kunstiteostega meie mõisates ja pikka aega olidki need kaks kuju Õisu mõisamaja peamisteks eheteks. Paraku ei olnud neid skulptuure aastakümnete jooksul korralikult hooldatud (puhastatud samblikest, talveks kinni kaetud jne.), mistõttu neisse olid tekkinud praod ja 2000. aastal tuli nende restaureerimist toimetanud KAR-Grupil need peatrepilt maha võtta ning paigutada ümber fuajeesse. Paraku pole osatud neid nende uues ümbruses aga kuigi väärikalt eksponeerida (räämas ruum, puuduvad postamendid, etiketid jne.) ja seetõttu mõjub kogu maja nüüd kui kindral, kellelt on pagunid maha kistud. Nii on allakirjutanu veendumus, et tõenäoliselt on kõige mõistlikum need kujud oma vanadele kohtadele siiski tagasi paigutada, kindlustades ühtlasi selle, et igal sügisel külmade saabudes kaetaks need korralikult kinni ning ühtlasi puhastataks neid regulaarselt ka samblikest ja muust mustusest. Niisugune on ju ka üleeuroopaline praktika ja korraliku hoolduse puhul võivad sellised kujud ka oma algsetel kohtadel seista veel väga pikka aega.

b. Sisearhitektuur
1. Siseremondi läbiviimisel püüda algse ruumiplaneeringu taastamisele. Seoses sellega lubatav sekundaarsete vaheseinte lammutamine, samuti hilisemate läbimurrete kinniehitamine jms.
2. Säilitada ja korrastada kõik kunstiväärtuslikud sisustusdetailid. Erilise tähelepanuga suhtuda hoone peamiste ehete - väga heas töötluses siseuste, dekoratiivsete laekarniidide ja lühtrirosettide, vanade ahjude, kamina, sisetreppide jms. restaureerimisse.
3. Teostada nõuetekohased sondaazid selgitamaks välja seina- ja laeviimistluse algset üldiseloomu ning ühtlasi ka varasemate seina- ja laemaalingute olemasolu.
4. Erilise tähelepanuga suhtuda arhitektuuriliselt kesksete ruumide nagu näiteks fuajee ja selle kõrvale jäävad ruumid, kuid eriti aga saal, kaminasaal ja endine söögituba renoveerimisse lähtudes nende viimistlemisel eeskätt nende kujunduses valitsevast XIX sajandi lõpule omasest stiilikõnest.
5. Uute siseuste, laekarniiside jms. valmistamisel lähtuda olemasolevaist detailidest valmistades need viimaste koopiatena.
6. Projekteerida esindusruumid peamiselt kas parkett või laiadest laudadest põrandatega. Varustada põrandad vanadel eeskujudel valmistatud põrandaliistudega, kui ühtlasi on mõeldav ka laiade (kuni paarkümmend sentimeetrit) põrandaliistude kasutamine, kuhu oleks võimalik paigutada ka pistikupesad (säästes sellega krohvseinu).
7. Projekteerida stiilne valgustus. Nendes ruumides, kus säilinud lühtrirosett, kasutada valgustamiseks ruumi keskel paiknevat ajaloolistes vormides kroonlühtrit; seinabraasid ei soovitata.
8. Ruumide värviviimistlusel lähtuda ajaloolisest värvusgammast. Sünteetiliste värvide asemel kasutad traditsioonilisi - nii viimistleda näiteks krohvpinnad lubi- või liimvärviga, mis tagab võrreldes tavaliste sünteesvärviga hoopis elavama, nüansseerituma pinna. Uste viimistlemisel lähtuda sondaazide tulemustest.
9. Hoone sisustamisel mitte mingil juhul unustada ka seda, mis on iga mõisamaja jaoks tõeliseks trumbiks: paiga aadellik minevik, seotus kuulsate isikutega jms. Allakirjutanu suhtub üsna tõrksalt mõttesse, et mõisamajja rajataks "memoriaaltuba" või "koduloonurk" - hoopis loovam oleks kogu see aines laotada üle maja laiali. Pealegi on enamik sellisest materjalist ka visuaalselt väga atraktiivne: (laser)koopiad vanadest vappidest, portreedest, kaartidest jms. Seda materjali võiks eksponeerida näiteks biidermeierlikes raamides ja stiilsete paspartuudega.
III. KUNSTIAJALOOLINE EKSPERTHINNANG

Muinsuskaitseinspektsiooni tellimusel tegi allakirjutanu käesoleva aasta 4. detsembril koos ehitusinsener Tiit Massoga väljasõidu Õisu mõisa, et vaadata üle sealsed kesksemad hooned (peahoone, valitsejamaja, tall-tõllakuur, ait) ning tutvuda ka praeguseks juba avariiseisundisse jõudnud vesiveskiga ning pargi olukorraga. Lepiti kokku, et Tiit Masso annab seal nähtule hinnangu ehitusinseneri, allakirjutanu aga kunstiajaloolase vaatekohalt.

1. Peahoone
Õisu ei kuulu üksnes Viljandimaa, vaid kogu Eesti kõige väljapaistvamate mõisahoonete hulka. Ehitatud juba 1760. aastatel on see maja aja jooksul kogenud siiski mitmeid ulatuslikke ümberehitusi - esimene kord kuskil 18.-19. sajandi vahetusel, mil hoone esiküljele rajati esinduslik trepp koos portikusega ja teine kord tõenäoliselt 1880.-1890. aastate paiku, kui selle pargikülge täiendati historitsistliku palkoniga ning kujundati ümber ka enamik interjööre. Näiteks Olev Suuderi poolt 1979. aastal koostatud Õisu mõisa ajaloolises õiendis on peaaegu kogu hoone sisustus (aknad, ahjud, lagede ja seinte stukkdekoor, peeglid jms.) dateeritud klassitsitlikku ning osalt (näiteks siseuksed) isegi barokk-perioodi, kuid tegelikult on enamik neist detailidest hoopis nooremad pärinedes alles historitsimiperioodist 19. sajandi lõpul.
Arvestades Õisu mõisahoone arhitektuuriloolist kaalu, on mõeldav selle edasine korrastamine eeskätt restaureerimisprintsiipidest lähtuvalt. Ehkki siin kerkivat ulatuslikku küsimusteringi on võimalik lõplikult lahendada üksnes tööprojekti käigus, märgiksime siiski järgmist:

a. Välisarhitektuur
1. Restaureerimisprojekti väljatöötamisel püüda maksimaalselt mõisahoone välisilme taastamisele selle mõisaaegsel, s.t. XX sajandi algusest pärineval kujul. Kõik detailide korrastustööd peavad lähtuma maksimaalse säilitamise printsiibist, puuduvad detailid projekteerida lähtuvalt säilinud eeskujudest ja stiilianaloogiast.
2. Eemaldada seintelt lahtine krohv, teha vajalikud krohviparandused. Krohvimiseks kasutada traditsioonilist lubi-, mitte aga tsementmörti. Erilise tähelepanuga suhtuda kõigi dekoratiivsete krohvdetailide (karniisid, sambakapiteelid, aknapiirded, rusteeringud jms.) korrastamisse.
3. Korrastada uksed. Peauks kui korraliku tisleritöö näide restaureerida. Enamik ülejäänud välisuksi on päritolult hilised, nende asendamisel lähtuda enam-vähem samast kompositsiooniskeemist nagu peaukselgi.
4. Korrastada aknad. Esialgsed aknaraamid restaureerida, nende asendamine on lubatav ainult neil juhtudel, kui need raamid on juba läbinisti pehkinud. Metallfurnituuride valikul võtta aluseks olemasolevad ajaloolised furnituurid, klaaside kinnitamiseks kasutada traditsioonilist aknakitti.
5. Korrastada trepid. Hoone tagaküljel paiknevale trepile projekteerida stiilne rinnatis.
6. Valmistada tsink- või vaskplekist akende vesilaudade katted ja vihmaveetorud. Viimaste lehtriosa kaunistada azuurse ehispitsiga.
7. Hoone praegune värvilahendus on problemaatiline, kuivõrd seinte põhitooniks valitud tume ooker sobib pigem mõnele XVII sajandist pärinevale ehitisele, mitte aga XVIII-XIX sajandi vahetusel oma nüüdse ilme saanud hoonele. Kõnelemata, et kiviosade värvimiseks on traditsioonilise lubivärvi asemel kasutatud sünteetilist, õhku halvasti läbilaskvat värvi (osalt isegi õlivärvi), mistõttu seinad ei saa korralikult hingata ja krohv variseb. Arvestades hoone üldist stiilikõnet ja nagu ka vanematelt vaadetelt näha, oleks kõige õigem värvida maja oma seinte põhiosas ookriga helebeeziks, karniisid, liseenid, aknapiirded jms. toonida aga valgega. Sobimatu on ka hoone tagaküljel paikneva palkoni praegune tumepruun värvus, sest hoopis sobilikum oleks olnud see viimistleda valkjates toonides (näiteks valge koos helehalliga). Aknaraamide värvimisel kasutada valkjat õlivärvi koos tumedama (helehall) tooniga (lengid), uste viimistlemisel kasutada soovitavalt 2-4 toonis halli. Akende vesilaudadel kasutada sama tooni nagu lengidelgi, vihmaveetorud värvida samas toonis seintega.

Sisestatud: 20.10.2003.

Mälestise ajalugu


Mõis rajati siia juba 16. sajandi keskel. 1630. a. andis Gustav II Adolf Õisu oma varahoidjale J. M. Krusile. Sama sajandi lõpul (1681. a.) reduktsiooni käigus võeti mõis riigile tagasi. Riigi kätte jäi Õisu ka pärast Põhjasõda. 1744. a. kinkis Jelizaveta Petrovna selle Peter Siversi lesele. Viimane Sivers, kelle käes mõis püsis, oli Edward von Sivers ja seda 1911. aastast kuni maareformini1.
1922. aastast oli hoones kool, mis lõpetas tegevuse 2007.a.
Härrastemaja valmis aastail 1760-1767.

Sisestatud: 08.11.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Õisu mõisa ühine kaitsevöönd vastavalt lisatud skeemile

Sisestatud: 14.11.2007.

Meedia


Sakala 08.03.2005, "Õisu Ametikool heitleb poliitilise tõmbetuule käes"
http://www.sakala.ajaleht.ee/2160199/oisu-ametikool-heitleb-poliitilise-tombetuule-kaes
EPL 07.10.2006, Mirko Ojakivi "Õisu ja Meeri mõis müüakse avalikul enampakkumisel"
http://epl.delfi.ee/news/eesti/oisu-ja-meeri-mois-muuakse-avalikul-enampakkumisel?id=51059292
Sakala 12.10.2006, "Õisu mõisa kompleksi müük pahandab kohalikke inimesi"
http://www.sakala.ajaleht.ee/2176313/oisu-moisa-kompleksi-muuk-pahandab-kohalikke-inimesi
Sakala 29.06.2007, Kooli lahkumine jättis Õisu mõisa kasutult seisma"
http://www.sakala.ajaleht.ee/2184705/kooli-lahkumine-jattis-oisu-moisa-kasutult-seisma
Sakala 23.08.2007, "Kuhu edasi armas Õisu?"
http://www.sakala.ajaleht.ee/2186457/kuhu-edasi-armas-oisu
Sakala 22.11.2007, "Õisu mõisa tulevik teeb muinsuskaitsjatele muret"
http://www.sakala.ajaleht.ee/2189861/oisu-moisa-tulevik-teeb-muinsuskaitsjatele-muret
EPL 22.11.2007, "Õisu mõisa tulevik teeb muinsuskaitsjatele muret"
http://epl.delfi.ee/news/eesti/oisu-moisa-tulevik-teeb-muinsuskaitsjatele-muret?id=51109630
Sakala 08.12.2007, "Õisu mõis müüdi 15 miljoni krooniga"
http://www.sakala.ajaleht.ee/2190439/oisu-mois-muudi-15-miljoni-krooniga
ärileht.ee 26.02.2008, Henrik Ilves "Uued peremehed teevad Õisu mõisakompleksist konverentsikeskuse"
http://arileht.delfi.ee/news/uudised/uued-peremehed-teevad-oisu-moisakompleksist-konverentsikeskuse?id=51120821
Sakala 19.02.2015, "Õisu mõisaraamat tõi Krossi preemia"
http://www.sakala.ajaleht.ee/3097827/oisu-moisaraamat-toi-krossi-preemia
kultuur.err.ee 25.02.2015, Gerli Nõmm "Ants Hein: et ühte korralikku lauset paberile saada, tuleb see viis korda läbi kirjutada"
http://kultuur.err.ee/v/cab1fb9b-f5b6-4705-a97e-54dbabe4842d

Sisestatud: 27.02.2008.