Mälestise tunnus

Ajalooline tööstuskompleks,kus asus riikliku tähtsusega klaasitööstus. Kivimüüride dekoreerimiseks on kasutatud tootmisjääke, värvilisi klaasikilde.

Kirjeldus

Historitsistlik, suur, eri aegadel ehitatud hooneterühm. Vanima maakividest ja tellistest hoone laiad vuugivahed kaunistatud värviliste klaasikildudega. Tehasehoone kõrval kõrgub ümara põhiplaaniga, ülalt ahenev korsten. Hoone sees ja ümber vedeleb rohkesti vanu tootmisjääke.

Ajalugu

Ajalooürikutest on teada, et päris esimese katse sealmail klaasi valmistada tegi Põltsamaa ettevõtlik mõisnik Lauw, kes uute sissetulekuallikate otsinguil rajas Põltsamaa jõe äärde Rõika metsavahikoha lähedale ahju, kus juba 1764. aastal alustati rohelisest klaasist pudelite ja muude nõude tootmist. Seda maakohta tunti ümbruskonnas Laashoone nime all.
Rõika-Meleski klaasitööstuse ajaloo säravamate lehekülgede eest tuleb aga tänulik olla Amelungide suguvõsale. Nimelt oli Carl Philipp Amelung üks nendest Peterburi ärimeestest, kes moodustasid 1792. aastal firma Rautenfeld, Amelung ja Co. Firma rentis Põltsamaa mõisnikust maha jäänud klaasitööstuse ning hakkas 1794. aastal ehitama Võisiku mõisa maadele uusi, Meleski ja Rõika vabrikuid.
Aastas tehti umbes 32 000 peeglit ning neid turustati Baltimaades, Sise-Venemaal ja Aasia kubermangudes, samuti Rootsis ja Ameerikas.
Aastail 1864—1866 klaasivabrik rekonstrueeriti. Ehitati uus Siemensi klaasiahi ja klaasipuhumine asendati tahvelvaluga.
Pärast Esimest maailmasõda kadus Venemaa turg, ka toorainet nappis. 1916. aastal seiskus vabrik täielikult.
Koos teiste suurkodanlastega omandas ettevõtte mõne aja pärast eesti ärimees Jüri Toss ning 1922. aastal alustas vabrik pudelite puhumisega taas tööd. Rõikal peegleid enam ei tehtud, selle vahetas välja jahu-, villa- ja metsatööstus.
1924. aastal rentis klaasivabriku Tänassilma mees Johannes Lorup, kel olid laialdased, Saksamaalt ja Tšehhist omandatud klaasivalmistamise teadmised.
Aastail 1924—1928 tegutses Meleskis klaasitöönduskool.
1934. aastal siirdus Johannes Lorup Tallinna, viies endaga kaasa suure osa töölisigi. Seal avas ta uue klaasivabriku. Nii kasvas Meleskist välja omaaegne Tarbeklaas.
Meleskis on üle elatud keerulisi ja muutlikke aegu — nii enne sõda, sõja ajal kui pärast seda.
Töö seiskus lõplikult aastal 1992.
Tööstuskompleksi hoone ehitatud 1866, millest annab tunnistust ka sissemüüritud kivi. Erinevad juurdeehitused pärinevad eri aegadest, millest viimased ehitatud 20.s. II poolel.

Meedia

" Catharina-Lisetta tehased igatsevad hea omaniku kätt ! artikkel Sakala, 01.11.2003

Meleski Klaasivabriku värviliste kildudega tikitud maakivist seinad on tähelepanuväärsed küla uinunud olekust hoolimata.
Vabrikutagune tühermaa särab harvades päikesekiirtes lausa vikerkaarevärviliselt, sest see on täis lugematuid pudelikilde ja toorklaasikamakaid. Need hiilgavad hilissügiseste kõrte ja samblatuttide vahel kui mosaiikne klaasparkett, andes uurijavaimuga ringikolajale lootust leida mõni tänasel päeval juba haruldaseks muutunud Meleski klaasese.
Kogu lagunev hoonekompleks on mälestusmärk ühele Eesti vanemale ja võimsamale tööstusettevõttele, mille algusaeg ulatub XVIII sajandi lõppu ja mida mäletatakse Rõika-Meleski Klaasi- ja Peeglimanufaktuurina.
Meleski on tihedalt seotud olnud Rõikaga: Rõikal poleeriti peegleid, Meleskis tehti klaasi. Kahel pool asunud vabrikute saksakeelsed nimed kõlasid imekaunilt — Catharina-Lisetta — ning sel on oma põhjus.
Klaasimõtte leidis Põltsamaa mõisnik
Ajalooürikutest on teada, et päris esimese katse sealmail klaasi valmistada tegi Põltsamaa ettevõtlik mõisnik Lauw, kes uute sissetulekuallikate otsinguil rajas Põltsamaa jõe äärde Rõika metsavahikoha lähedale ahju, kus juba 1764. aastal alustati rohelisest klaasist pudelite ja muude nõude tootmist. Seda maakohta tunti ümbruskonnas Laashoone nime all.
Rõika-Meleski klaasitööstuse ajaloo säravamate lehekülgede eest tuleb aga tänulik olla Amelungide suguvõsale. Nimelt oli Carl Philipp Amelung üks nendest Peterburi ärimeestest, kes moodustasid 1792. aastal firma Rautenfeld, Amelung ja Co. Firma rentis Põltsamaa mõisnikust maha jäänud klaasitööstuse ning hakkas 1794. aastal ehitama Võisiku mõisa maadele uusi, Meleski ja Rõika vabrikuid.
Ettevõtte tegeliku juhtimise andis Carl Philipp Amelung oma isa Anton Amelungi kätte, kes oli tollal Euroopas klaasitootmise alal üks osavamaid mehi ja kes toodi koos vajalike oskustöölistega (40 perekonda) kohale otse Saksamaalt Grünenplani peeglivabrikust.
Heategu teenis intresse
See, kuidas Rõika-Meleski vabrikud oma kauni nime said, on peaaegu muutmata kujul maha kirjutatud 1892. aasta 3. augustil ilmunud "Postimehest", kus Rõika-Meleski peeglivabriku asutamise 100. aastapäeva puhul ilmus mahukas ja värvikalt kirja pandud tehase sünnilugu.
"Kord, kui Carl Philipp Amelung hilisel õhtutunnil Peterburis Isaaki platsi kaudu koju sõitnud, ajanud üks tundmata voorimees tema vankrist tuhatnelja mööda. Hobune komistanud, vanker löönud viltu, raskesti sadanud sõitja välja uulitsa kivide vastu. Kutsar kihutanud edasi, et nuhtlusest pääseda. Kesköö käes. Kõik uulitsad tühjad.
Amelung märganud õnnetust, pidanud kinni, astunud vankrist välja ja läinud tagasi. Leidnud noormehe veres maas — ei liiguta kätt ei jalga.
Tasa tõstnud ta õnnetu oma vankrisse ja viinud koju. Põetanud teda hoolega, valvanud väsimata. Kolm päeva heidelnud võõras elu ja surmaga. Siis alles hakkas ärkama. Saadi teada, kes ta oli: Liivimaa rikas mõisnik von Rautenfeld.
Noore von Rautenfeldi läbi sai Carl Philipp Amelung Liivimaa elu ja olu ja mõjuandjate ringkondadega tuttavaks. Sündis see just sel ajal, kui keisrinna Katharina II oma riigi käsitööd soovis edendada ja väljamaa kaupade tagasitõrjumiseks kõrge tolli peegliklaasi pääle seadis. Tõusis mõte kodumaal peeglivabrikut ehitama hakata. Teoks tehti mõte Kolga-Jaani kihelkonnas Voisiku vallas.
Miks Kolga-Jaanis just?
Päästetud noormehe von Rautenfeldi õde Catharina oli Voisiku pärishärra George von Bocki abikaasa ja tema maa peale vabrik ehitatigi. Abikaasa Catharina ja tütre Elisabethi käest on aga vabrikud oma saksakeelse nime Catharina-Lisetta pärinud."
Amelungide dünastia kaalukas panus
Rõika ja Meleski vabrikuid juhtisid Amelungid mitu põlve järjest.
Rõikale tekkis suur töölisasula, peeglivabrikul oli oma kool ja kauplus. Et peeglite poleerimiseks kasutati vee jõudu, rajati Rõikale veehoidla. Töötas mitu poleerimisveskit.
Aastas tehti umbes 32 000 peeglit ning neid turustati Baltimaades, Sise-Venemaal ja Aasia kubermangudes, samuti Rootsis ja Ameerikas.
Et peeglikaupa kergema vaevaga ja purunemata maailma turule viia, hakkasid mööda Põltsamaa jõge liikuma aurulaevad, mis jõudsid Emajõge pidi Tartusse ja Pihkvassegi.
Aastail 1864—1866 klaasivabrik rekonstrueeriti. Ehitati uus Siemensi klaasiahi ja klaasipuhumine asendati tahvelvaluga. Toodang suurenes kahekordseks. Lisaks peeglitele valmistati napsi- ja vigurpudeleid ning klaaskausse.
Tehast kui perekonna pärandust on juhtinud ka filosoofi, keemiku ja kultuuriloolasena tuntud Friedrich Amelung (1842—1909), Carl Philipp Amelungi pojapoeg.
Amelungidele kuulus vabrik 1903. aastani, mil majanduskriisi käes kannatav ettevõte müüdi Peterburi ärimehele Tubinile.
Pärast Esimest maailmasõda kadus Venemaa turg, ka toorainet nappis. 1916. aastal seiskus vabrik täielikult.
Koos teiste suurkodanlastega omandas ettevõtte mõne aja pärast eesti ärimees Jüri Toss ning 1922. aastal alustas vabrik pudelite puhumisega taas tööd. Rõikal peegleid enam ei tehtud, selle vahetas välja jahu-, villa- ja metsatööstus.
Lorupi klaas sündis Meleskis
1924. aastal rentis klaasivabriku Tänassilma mees Johannes Lorup, kel olid laialdased, Saksamaalt ja Tšehhist omandatud klaasivalmistamise teadmised. Meleskis tehti pudelite kõrval ka tee-, õlle- ja napsiklaase, karahvine, lillevaase, laterna- ja lambiklaase ning apteekide rohuklaase. Valmistati isegi poolkristalli. Aastail 1924—1928 tegutses Meleskis klaasitöönduskool.
1934. aastal siirdus Johannes Lorup Tallinna, viies endaga kaasa suure osa töölisigi. Seal avas ta uue klaasivabriku. Nii kasvas Meleskist välja omaaegne Tarbeklaas.
Meleskis on üle elatud keerulisi ja muutlikke aegu — nii enne sõda, sõja ajal kui pärast seda.
Töö seiskus lõplikult aastal 1992
Natsionaliseerimine ning hilisemad liitmised ja lahutamised lõppesid täieliku vaikeluga. Meleski tehase hooned on käinud käest kätte ning on kuuldavasti praegugi müügis.
1960. aastal sai Meleski Klaasivabrikust Tartu Ehitusmaterjalide Tehase Meleski osakond, kus valmistati õlle- ja väiksemas koguses ka Vana Tallinna likööri pudeleid.
Kolga-Jaani vallavanem Kalevi Kaur ütleb, et Meleski saatus on sarnane paljude monofunktsionaalsete asulate saatusega. "See küla lihtsalt suretati välja. 1980. aastate teisel poolel viidi pudelite tootmine Meleskist Tartusse. Oma tööle ja leivale kolisid järele ka paljud perekonnad."
Lõpuks, pärast paariaastast vaheaega kohandati Meleskisse hoopis ehituses vajaminevate kummitihendite tootmine. Töö seiskus lõplikult aastal 1992.
Inetud kummitihendite hunnikud riivavad kunagisel laoplatsil veel praegugi silma. Kõrvalhoonete põrandaõnarustest ja ühest maa-alusest, lahtise luugiga reservuaarist leiab kütusejääke, ühe seina ääres on hunnikus paberkotid tundmatu, kardetavasti mürgise sisuga.
Meleski vabriku klaasimuuseum hävis 1993. aastal tulekahjus. Sealsamas lähedal asub Astrid ja Ville Drevingu väike kodumuuseum, kus on hoiul veel siit-sealt leida olnud klaasitöönäited ning Meleski ajalugu.
Mis saab Meleskist edasi?
Kalevi Kaur ütleb, et üheksakümnendatel aastatel valla bilanssi seisma jäänud tehase hooned leidsid mõned aastad tagasi siiski omaniku. Peagi müüs too need edasi. "Tehasele on maagi määratud, kuid see on seni kinnistamata. Vahetunud omanikud ei ole asju ajanud," lisab ta.
Praegune valdaja, viljandlane Priit Kull ei ole sugugi jutukas. Ütleb vaid, et tal oli jah Meleskiga oma plaan, aga see ei tulnud kahjuks välja. "Helistage umbes kuu aja pärast, siis on hoonetel uus omanik, las tema räägib!"
Muinsuskaitseinspektsiooni Viljandimaa vaneminspektor Anne Kivi nendib, et niisugune saatus on praegusel ajal paljudel ajaloolistel tööstusehitistel, millele on uut ülesannet keeruline leida. Nii liiguvad need vaid ajutise kasu saamise lootuses ühe omaniku käest teise kätte.
Muinsuskaitseinspektsiooni peainspektor Jaan Vali käib kaitsealuse hoone risti ja põiki läbi, hindab olukorda ning pildistab veel alles olevaid kauneid detaile.
Peasissekäigu kaarja sillutise kohalt leiab ta ühe halli tellise sisse surutud kalligraafilise "A" koos aastaarvuga 1866 — see on aeg, mil Meleskit valitses õpetlasest ja keemikust direktor Friedrich Amelung.
Klaasikilde täis tipitud eripäraste maakivimüüride säilimise peaks tagama hea peremees, kel tuleks kõigepealt lappida lagunev katus ja kaitsta seinad vihmavee eest.
"See on omaniku esimene kohustus," rõhutab Jaan Vali. "Ka ümbrus tuleb tal korrastada. Uksed ja aknad ning kõik muu kannatavad oodata paremaid aegu."
Nabaväädiga Meleski külge seotud olnud Rõika kuulub aga tartlanna Aili Kukele. Põltsamaa jõe kaisus oleva Rõika veski aknad ja uksed on õnneks kindlalt suletud ning kunagise veehoidla ja kanalite servalt on ka võsa raiutud.
Aime Jõgi
aime@sakalakirjastus.ee

- Kunagine klaasivabrik on müügis
http://www.sakala.ajaleht.ee/201007/esileht/5029339.php

Üldinfo

2005 artikkel Meleski klaasivabriku mälestuskivi avamisest
http://www.klaasikunst.ee/index.php?x=1,163,0,1
18. sajandi lõpul, aastail 1792 –1795 rajati Võisiku mõisa maadele (praeguse Kolga-Jaani valla) Eesti suurim tööstusettevõte, Rõika-Meleski klaasi- ja peeglimanufaktuur (Spiegelfabrik Catharina-Lisette unter Woiseck) ning see võis oma tööd alustada. Vabriku peadirektoriks sai Anton Amelung. 1794. aasta sügisel, mil alustas tegevust Rõika osakond, saabus siia 40 perekonda oskustöölisi Saksamaalt Braunschweigist, A. Amelungi valduses olnud Grünenplani peeglivabrikust. Ühtekokku oli ta kaasa toonud 200 inimest. Meleskis ei olnud seni veel keegi elanud. Lisettes (Meleskis) toodeti peegliklaasi, Catharinas (Rõikal), kus varem oli olnud vesiveski ja seega olemas veejõu kasutamise võimalus, klaas lihviti, poleeriti ja kaeti fooliumiga. Võisiku mõisaomanik kreisimarssal von Bock andis mõlema ettevõtte ehitamiseks kasutusse oma krundi. Lisaks sellele kohustus ta varustama vabrikut 45 aasta jooksul küttepuudega. Peale selle andis ta Võisiku mõisast 60 eestlasest pärisorja vabriku käsutusse abitöölistena.
Ajavahemikus 1792-1819 oli üle 100 Saksa perekonna klaasimanufaktuuri tööle tulnud. Kolmekümnendatel aastatel kolisid juurde veel järgmised 50 perekonda. Vabrik andis kõikide tööliste perekondadele tasuta korteri, mis koosnes elutoast, magamistoast ja köögist, selle juurde kuulus laut. Samuti anti 1/8 vakamaad aiamaaks ning ¾ kuni ½ vakamaad kartulimaaks. Lisaks sellele pidas vabrik tööliste jaoks järgmisi asutusi:
- kahte algkooli (nii Meleskis kui Rõikal), milles käisid 20 kuni 30 last vanuses 9 kuni 15 aastat
- kahte isoleeritud haiglat epideemiate puhuks, mõlemas piisavalt ruumi 20 või rohkemale voodikohale.
- vabrik maksis pensioni ja toetust kõikidele töölistele, kes olid vabrikus tööl olles vanaks ja töövõimetuks jäänud. Neile anti peale tasuta eluaseme ja aiamaa 5 kuni 10 rubla kuus, samuti toetati nende leski nii kaua, kuni lapsed olid võimelised neid toetama. Tööline, kes oli mitte oma süül tekkinud haiguse tõttu üle ühe kuu palgata, sai pool kuupalka ning vaesunud isikud said vabrikult toetust .
19. sajandi keskpaigaks oli “Catharinas” kokku 56 hoonet - 5 suurt ja 4 väiksemat kivist ja 1 puidust vabrikuhoone, 10 kivist ja 8 puidust tööliste elumaja, 10 muud puidust elumaja, 3 kivist ja 15 puidust ladu ja talli.
“Lisettes” oli kokku 24 hoonet - 2 suurt kivist vabrikuhoonet, 1 kivist ja 6 puidust tööliste elumaja, 5 muud puidust maja, 2 kivist ja 8 puidust ladu ja talli.
Aastast 1805, mil mõis oli peeglivabrikule loovutanud 65 eesti perekonda, alustati eestlaste väljaõpetamist klaasitööstus. Kõigepealt hakati neid välja õpetama peeglilihvimiskojas ning 1841. a. oli juba väljaõppinud eesti töölisi mõlemas vabrikus. Nende arv kasvas 19. sajandi jooksul pidevalt, nii et üha enam sai läbi ilma saksa töölisteta.
Niisugune oli tänase unustutsehõlma vajuma hakkava Meleski klaasivabriku jõuline arengutee. Ei kõigutanud tema müüre ei esimene Eesti Vabariik ega kirutud Nõukogude võim. Praegused tühjad ukse- ja aknaaugud, pealtviidud katuseplaadid ning lagunevad maakivimüürid on toonud meie praegune aeg.