Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Viljandi lennukitehase hoone, 20.saj. I pool
Mälestise registri number 14723
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 17.02.1998
Registreeritud 17.02.1998
Mälestise vana number k
Liigitus ehitismälestis
Ehitisregistri ehitis Vabaaja keskus (112019438)

Inspekteerimised(7)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 12.12.18

Inspektor: Viljandi Linnavalitsus, Monika Vestman

Märksõna(6)

Ehitised, Ehitiste liigid, Tootmishoone, Tehasehoone, Ehitusperioodid, 1841-1917.

Mälestise tunnus


Viljandi tööstuse ja lennunduse ajalooga seotud hoone, millel on säilinud algupärane ehituskehand

Sisestatud: 15.02.2008.

Mälestise kirjeldus


Kahekordne, kõrge soklikorrusega tellishoone. Kaetud lameda viilkatusega.. Aknad omapäraselt ebasümmeetrilised, 4 jaotusega ja rühmitatud paariti.

Sisestatud: 14.02.2008.

Mälestise ajalugu


Viljandi vanalinna muinsuskaitsealal asuv Hariduse tn 12a tööstushoonestu on kantud Kultuuriväärtuste riiklikusse registrisse numbri 14723 all kui: „Viljandi lennukitehase hoone, 20.saj. I pool”.

Sellise, Eesti kontekstis pretsedenditu otstarbega, tööstusmälestise taustaks on Viljandi 1930-ndate aastate keskpaiga ühiskondlik-poliitiline maastik, mida kujundas Viljandi kauaaegne linnapea (aastatel 1919-1921, 1927-1939) August Maramaa (1881-1941). Muude tegevuste hulgas sekkus Maramaa aktiivselt ka lennunduse valdkonda, olles Sakalamaa Õhuasjanduse Ühing (1931-1936) eestvedajaks.

Ühingu tegevusel rajati kahasse Kaitseväega Männimäele Viljandi uus lennuväli. Lisaks lennuvälja rajamisele korraldas ühing lennunduse populariseerimiseks lennupäevi ning purilennu kursuseid (1934).

Muuhulgas on teada, et 1933. aastal ehitati Viljandis, H. Ungern-Sternbergi töökodades esimene purilennuk Eestis .
Lennukite ehitamise fakti kinnitab ning ühtlasi juhatab kätte enamvähem täpse asukoha August Maramaa poolt 1934. aastal koostatud reisijuht „Viljandi”. Leheküljel 25 leidub järgmine Viljandi huviväärsuse kirjeldus: „25. H. Ungern-Sternberg’i lennukitehas, Mõisa tee (nüüd Hariduse tn.) nr. 12. Tehases on ehitatud senini 2 mootor- ja 4 purilennukit, ehitamisel on üks mootorlennuk ja kaks purilennukit.” Samas reisijuhis avaldatud fotodest kujutab märkimisväärne osa lennundust Viljandis (lk 84: „Viljandi lennuväli ja lennukuur. Kogunemine I lennupäevale 1932. a.” (aerofoto); lk 87 „Esimesed purilennukursused Viljandis 1934. a. talvel/../”; lk 85 „Viljandis projekteeritud ja ehitatud mootorlennuk nr. 2. (1934) Lennukuuri ees mootorlennuk nr. 1 (1933).”

Eesti lennunduse ajaloost on teada, et Viljandi mõisnike järeltulija Heinz Ungern-Sternberg (1900-1943/44) oli kolmekümnendatel üks agaramaid era-lennunduse aktiviste. 1931. aastal tõi ta endale Saksamaalt kahekohalise alatiivalise monoplaani Klemm (arvatavasti mudeli KL 25), mis kandis tähist ES-UST. Kuigi H. Ungern-Sternberg sooritas 31.03.1932 Tallinnas õhuasjanduse ühingus mootorlenduri eksami , piloteeris tema lennukit enamasti lendur Ulrich Brasche (1909-1975). Viimase piloteerituna kukkus ES-UST 9. märtsil 1933 Põltsamaal alla ja purunes pea täielikult, mootor tunnistati siiski kasutatavaks.
Veidi enam kui aasta hiljem so 13. juulil 1934. a kirjutab Postimees jälle lennuõnnetusest Viljandis, kus eelmisel õhtul kl 22:15 paiku purunes õhtupimeduses lennuvälja lähedal H. Ungern-Sternbergi piloteeritud uus lennuk ES-AAT. Õnnetuses sai surma lennuki konstruktor dipl. insener Ernst Lemm (24.a.), kes oli lõpetanud lennukiehituse eriala eelmisel aastal Münchenis. Järgmise päeva Postimehest (14. juuli 1934.a.) selgub, et H. Ungern-Sternberg käis koos ins E. Lemmiga Tallinnas Lasnamäe lennuväljal taotlemas uuele lennukile lennuluba, kuid komisjon, märkinud protokolli 23 puudust, keelas lennukiga õhkutõusmise. Vaatamata keelule startisid H. Ungern-Sternberg ja E. Lemm kl 21:30 Lasnamäelt. Kuigi surmaga lõppenud õnnetuse põhjusena on ilmselge H. Ungern-Sternberg’i omavoli lennukõlbmatu (lisaks konstruktsioonilistele vigadele puudusid lendamiseks vajalikud mõõteriistad) masina piloteerimisel ei järgnenud tema suhtes mingit kriminaalkaristust. Paar nädalat peale õnnetust ilmunud Postimehes mainitakse, et ES-AAT on, vahepeal paranenud, omaniku töökojas „uuesti ehitamisel”. Tõenäoliselt jahutas viimane õnnetus siiski H. Ungern-Sternbergi lennukirge, sest 1935-36 aastal ei figureeri H. Ungern-Sternbergi nimi enam SÕÜ juhatuses, kus ta algaastatel oli koguni laekuriks.
Eelneva kokkuvõttena võib järeldada, et H. Ungern-Sternberg tegeles Viljandis aastatel 1933-34 tõepoolest lennukite ehitamisega. Esimene so 1933. aastal valminud lennuk oli tõenäoliselt 1933. aasta märtsis purunenud ES-UST rekonstruktsioon (kindlaid tõendeid pole, kuid A. Maramaa brošüüris avaldatud kehvakesel fotol (lk 85) on selgelt nähtav ES-UST (Klemm KL.25) iseloomulik „hai” nina. Näha ei ole ka esiplaanil asuva lennuki pardatähiseid, kuid võib oletada, et tegemist on ES-AAT-ga. Kuigi A. Maramaa viitab „lennukitehase” asukohale sõnaselgelt, ei kinnita sellise tehase olemasolu ükski teine allikas sh tollased aadress-raamatud.


Viljandi mõisa õllekelder.

„Lennukitehase” põhjapoolse hoone (valminud 1937-39) soklikorruse sees peitub hästi säilinud võlvitud õllekeldri kehand. Kahjuks pole olnud võimalik täpselt kindlaks määrata nimetatud hoone ehitamise täpset aega ja otstarvet. 1860. aasta nimekiri Viljandi mõisa hoonetest sisaldab järjestikku selliseid hooneid nagu: „õllekoda ja pesuköök, jääkelder” . Mainitakse veel ka rentnikule kuuluvat „teist keldrit”. Kus nimetatud hooned täpselt paiknesid, jääb siiski arusaamatuks, lokaliseerimisel ei ole abi ka 1860. aastal J. F. Güntheri koostatud plaani koopiast. Järgmine põhjalikum nimekiri mõisa hoonetest on koostatud 1915-1918 ning see sisaldab 59 hoone hulgas ka: „nr 52 kivist, pappkatusega õllekoda” ning „57. kivist, puukatusega õllekelder”. 1919. aastal riigistas Eesti Vabariik Viljandi mõisa, selle maad liideti Viljandi linnaga ning mõisa häärber („Uus loss”) läks riigi kasutusse. Valuoja ääres asunud mõisasüdame tootmis- ja abihoonetes hakati aga tegelema ettevõtlusega. Meid huvitaval krundil (alates 1930-ndatest aadressiga Mõisa tee 12, millest hilisem Hariduse 12a moodustab umbes poole) asusid erinevate ettevõtjate õlle, limonaadi, vahujookide ja veini tööstused. Aadress-raamatute järgi vastavalt:
1925 – M.Univer ja Ko õlle-, limonaadi ja vahujookide tööstus (aadressiks veel lihtsalt Viljandi mõis);
1926-27 – Viljandi õllevabrik OÜ. Õlle- limonaadi- ja vahujookide tööstus.
1929-30 ja 1932 – andmed ettevõtjate kohta puuduvad.
1934-35 – Jaan Ebber. Mineraalvete tehas. Mõisa tee 12; A. Kõpmann ja Ko. Veinitehas. Mõisa tee 12. Lisaks 1934. aasta telefoni raamat mainib Mõisa tee 12 asuvat „Õlleladu”.
1936-37 – Jaan Ebberi limonaaditehasele lisandub 1936 aasta telefoniraamatus Heinz Ungern-Sternbergi ja Ko mehaaniline töökoda, mis saab omale ka varem „Õllelaole” kuulunud Viljandi telefoninumbri 1.
1938-39 – H. Ungern-Sternberg ja Ko. Mehaanika ja autotööstus; Jaan Ebberi õlleladu ja limonaaditööstus.
H. Ungern-Sternbergi maatehinguid ei ole täpselt uuritud, kuid kusagil 20-ndate lõpus ja 30ndate alguses õnnestus tal oma valdusesse saada nii mõnedki, nüüd juba Viljandi linnas paiknevad, endised mõisamaad.
H. Ungern-Sternbergi garaaž (1930).
Heinz Ungern-Sternberg sai 27. septembril 1930. aastal Viljandi linnapealt August Maramaalt nimelise viseeringu insener F. Werncke projektile, mille järgi ta võis Mõisa tee 12 asuva õllekeldri ette ehitada autokuuri (kasulik pind 99m2) koos töötoaga. Joonis sisaldab lisaks kahele vaatele ja põhiplaanile ka 1:1000 mõõtkavas situatsiooniplaani, kuid viimane ei kajasta kahjuks õllekeldri taha jäävat ala.


Kadunud lennukitehas.

Tänaseks on kahjuks ebaselge, kus kohas siis täpselt H.Ungern-Sternberg oma lennukeid ehitas. Kõige tõenäolisemalt seda hoonet enam algkujul olemas ei ole. Tehase praegune hoone koosneb tegelikult kahest, algselt eraldi asetsenud tiivast. Põhjapoolne, õllekeldril paiknev 2 korruseline, mehaanikatehas oli 1937 aastal alles kavandamisel ning selle ehitamise käigus lammutatud garaaž oma 7,5x7,5m põrandapinnaga oleks jäänud ilmselt kitsaks A. Maramaa poolt loetletud hulga lennukite üsna üheaegseks ehitamiseks lühikesel perioodil 1933-34 aastal.


„Angaar”.

Kahjuks puuduvad igasugused andmed tehasekompleksi lõunapoolse osa ehitamise kohta. Ühel Viljandi muuseumi kogust pärineval fotol, mis võetud Valuoja vastaskaldalt, on uue mehaanikatehase taga näha võrdlemisi suur, ühekorruseline, iseloomuliku mansardkatusega hoone, mille pikiküljel võib aimata suurte akende rida. See on ilmselt sama hoone, mida on kujutatud (ristlõige ja korruste plaanid) ka 1953. aastal valmistatud „Viljandi rajoonidevahelise kapitaalremonttöökoja” inventariseerimisplaanil ning tähistatud kui laohoonet. Tegelikult esineb kõnesoleval kohal olemasolev hoone ka 1937. aasta daatumitega uue tehasehoone mõlema projekti variandi asendiplaanidel 1:1000. Ühel neist märgistusega „kuur”. Hoone mõõtmed langevad enamvähem kokku 1953. aasta inventeerimisjoonisel antutega (ca 18x28,5 m). Vaatamata katust kandvale fermkonstruktsioonile, mis lubaks sillata kogu hoone ilma vahepealsete tugedeta, on 1953. aasta joonisel näha, et „kuur” on jagatud vaheseintega mitmeks väiksemaks osaks. Hoonele olid veel iseloomulikud suurte aknaavadega paksud maakivist otsamüürid, mis on suures osas tänaseni säilinud. Külgseinad olid kergkonstruktsioonis – 26 cm paksune vahetäitega topeltlaudis. Lõunapoolsele hoonele on veel iseloomulik üle 4 meetri kõrgune kelder, mis maapinna profiili tõttu asub kolmest küljest maa sees, samas kui põhjakülg on vaba ja sisaldas tuulekojaga suurt väravat. Tänaseks on lõunapoolne hoone liidetud põhjapoolsega läbi kahekorruselise juurdeehituse. Kelder on säilinud enamvähem sellisena nagu ta on 1953. aasta joonisel. Hoone iseloomulikust põhikorrusest on aga säilinud vaid osa maakivist otsaseintest. Külgseinad ja katusekonstruktsioon on täielikult asendatud ja hoone välisilmet põhjalikult muudetud.
Lennukitehasest saab bussivabrik.
Nagu öeldud, ei ole täpselt teada millal H.Ungern-Sternbergi huvi lennunduse vastu rauges. Igal juhul asuti Valuoja kaldal 1937-st või 1938-st aastast usinalt tegelema bussikerede ehitamisega. Busse ehitati Viljandis 1941. aastani ning nende koguhulk jääb kusagil poolesaja kanti. Ainuüksi Tallinna linnale ehitati 1938-1941 aastatel umbes 30 bussi, lisaks Viljandisse (2), Tartusse (4-?), Narva (?), Kuressaarde (1). Tehases oli kolmekümnendate aastate lõpus tööl üle 60 töölise.
H.Ungern-Sternberg ja Ko mehaanika töökoja projekti kaks varianti.
Viljandi Muuseumis on säilinud kaks projektivarianti, mõlemad signeeritud ins. F.Werncke poolt ja dateeritud „V 1937”. Kummaline on aga see, et esimene neist kannab 1937. aasta 30. detsembri kuupäevaga Majandusministeeriumi Tööstusosakonna kinnitust ning teine 1939. aasta juunist-juulist pärinevaid Viljandi Linnavalitsuse ja Majandusministeeriumi Tööstusosakonna aksepte. Võimalik, et ehituse käigus tehti hulk muudatusi, mis hiljem tagantjärele korrektuurprojektiga vormistati. Projekti kahte varianti võrreldes torkab silma, et teine variant on hoone plaanilahenduste osas läbimõeldum ning täiendatud ruumiprogrammiga. Samas lisab just viimane variant hoonele kõrgemaks kergitatud eterniitkatuse(!), mis sobib sinna nagu sadul sea selga. Algvariandi fassaadilahendused olid elegantsemad tänu just madalakaldelisele plekkkatusele ja akende horisontaalsele jaotusele, mis hiljem asendati vertikaalse jaotuse lisamisel ruudustikuga.
Kes on mehaanika töökoja hoone tegelik arhitekt?
Kuigi ins. F.Werncke allkiri seisab paljudel Viljandis kolmekümnendatel ehitatud hoonete projektidel ei ole ta kindlasti kõigi nende autor. Diplomeeritud insener F.Werncke ei olnud arhitekt ega isegi mitte ehitusinsener vaid hoopis keemiainsener ning laenas oma allkirja arhitektidele, kellel vastav diplom ning allkirjaõigus puudusid.
H.Ungern-Sternbergi mehaanikatehase hoone funktsionalistlike elementide tõttu võiks küsida, kas ei ole selle projekti juures mängus mitte toona veel allkirjaõiguseta Viljandis tegutsenud arhitekt Johannes Fuksi käsi. Viimast siiski kindlalt väita ei saa, sest tehase projektidel puuduvad igasugused viited Fuksile. Oma loomingu väärtusest teadlikuna oli Fuksil kombeks tihti oma joonistele enda nimi kirjutada, kuigi allkirjastaja oli keegi teine. Samuti on Fuksi joonistel kirjad enamasti temale iseloomulikus elegantses šriftis. Valuoja tehase jooniste kirjad isikupärase stiiliga ei hiilga, kuid on ilmselt kirjutatud kellegi teise kui ins. F.Werncke käega.
Nõukogudeaegsed ümber- ja juurdeehitused.
Vastavalt Viljandi Maakonna Arhiivi arhiiviteatisel 9. maist 1997. aastast leidub arhiivis Hariduse 12 hoonete ekspluatatsiooni andmise akte aastatel 1955-1970 vaid 1957. ja 1961. aastast. Lisaks on teada, et 1962. aastal on ekspluatatsiooni võetud silikaattellistest alajaam. 1957.aasta kohta on kaks akti: 1) Mootorite pesemisruum, ehitatud 10.05.1956-15.03.1957 osaliselt olemasolevale hoonemahule. Kahekorruselise hoone kubatuur 662 m3, kasulikku pinda 189,19 m2. 2) Katlamaja rekonstrueerimine, tööd teostatud 15.06.1956-15.03.1957. Keldrikorrusel paigaldati 185 m2-le 3 vedelküttele seadmestatud keskküttekatelt ning püstitati ka eraldi metallkorsten. Aktist võib välja lugeda, et katlamajaga seoses rajati ka riietusruum, sest puuduste osas on mainitud riietusruumis kappide puudumist.
Seega, 1957. aastal sai tööstushoone uue katlamaja lõunapoolse hoone keldris, kus katlad asuvad tänaseni ja metallkorstna. Mis sai senisest katlaruumist vana õllekeldri keskmises ruumis ei ole teada. Mootorite pesuruumi näol on ilmselt tegemist vaheehituse ümberehitamisega, mis 1953 aasta plaanil eksisteerib juba ühekorruselisena ning mõnevõrra kitsama põhiplaaniga. Samal plaanil on näidatud ka diagonaalne käik põhja- ja lõunapoolsete hoonete keldrite vahel. 1961. aasta ekspluatatsiooni akti koopiat Viljandi Linnavalitsuse arhiivi kaustas ei olnud ning seega jääb praegu selgusetuks, mida toona tehti. Võib oletada, et just sel aastal leidis aset lõunapoolse hoone ümberehitus.
Hoonete kuuluvus peale 1939. aastat.
Viljandi Ungern-Sternbergid, sealhulgas Heinz-Oswald-Paul-Richard, siirdusid Saksamaale juba esimeste ümberasujate seas 1939. aasta oktoobris. Töökoda anti 7500 krooni eest aastas rendile Viljandi linnanõunik Jaan Mihkelsonile. 1940 ettevõte natsionaliseeriti.
1944. aastal anti Viljandi Mehaanikatöökoda koos sisustusega Masin-Traktorijaamade kapitaalremont töökojale nr. 2. 1960. aastal liideti Viljandi Mehaanikatehas 1956. aastal moodustatud Tallinna Ekskavaatoritehasega, mis aastast 1975. kandis nime tootmiskoondis „Talleks”. 1993. aastal erastas Eesti Vabariik Tootmiskoondis „Talleks” varad AS-le Eesti Talleks. Oktoobris 1993 moodustati Viljandi Masinatehase baasil AS Eesti Talleks tütarettevõte E.T. Viljandi AS.
"Muinsuskaitse eritingimused", 2007 Koostas arhitekt Priit Roosalu

Sisestatud: 18.02.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestis asub Viljandi vanalinna muinsuskaitsealal(reg.nr.27010)

Sisestatud: 15.02.2008.

Meedia


- Vana tehasehoone lennukas minevik
http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=170851

Sisestatud: 28.10.2009.