Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Elamu Viljandis Pikk 4, 1909.a.
Mälestise registri number 14732
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 17.02.1998
Registreeritud 17.02.1998
Mälestise vana number -
Liigitus ehitismälestis
Ehitisregistri ehitis päevakodu (112029555)

Inspekteerimised(7)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 19.12.17

Inspektor: Viljandi Linnavalitsus, Monika Vestman

Märksõna(6)

Ehitised, Ehitiste liigid, Elamu, Eramu, Ehitusperioodid, 1841-1917.

Mälestise tunnus


Viljandi 20.s. algusaastate arhitektuuripärandis esiletõusev elamu.
Väikelinna villa omanäoline juugenddetailidega hoone näide.

Sisestatud: 17.04.2006.

Mälestise kirjeldus


2-korruseline, traditsionalistlikus stiilis ja juugendlike detailidega kivihoone. Hoone on liigendatud väljaehituste ja viiludega. Välisilmes domineerib pastelne faktuurkrohv. Seinad on liigendatud eri suuruse ja kujuga akende ja aknarühmadega. Nii tänava- kui õuefassaadi suuri kolmnurkviile ehivad väikesed ovaalsed ümaraknad. Kahel küljel eenduvad hoonest klaasakendega verandad. Peasissepääsu markeerib tugev varagooti stiilis kapiteeliga sammas, mis võib olla Viljandi ordulinnuse raiddekoorist mõjutatud. Niisugust uksenišši toetavat sammast kohtame Viljandis veel Koidu tänav 6 hoone juures. Villa Gableri ajastule omane ruumide lahendus on põhijoontes säilinud algsel kujul. Hoone paikneb vallikraavi kaldal vanalinna lääneserval, Jaani kiriku vahetus läheduses.

Sisestatud: 05.04.2006.

Mälestise ajalugu


Villa Gabler on ehitatud 1909. aastal. Hoone lasi oma perele ehitada Viljandi kinnistusameti sekretär Oskar Christian Gabler. Elamu arhitekt ei ole teada, kuid välja on pakutud Riia päritolu arhitekte, baltisaksa arhitekti Rudolf von Engelhardti (1857–1913) ja ka ühte esimestest eesti arhitektidest – Karl Burmani. Elamu vahetas 20. sajandi jooksul mitmeid kordi omanike. Alates 1995. aastast tegutseb hoones Eesti Ingerisoomlaste Liit.

Sisestatud: 28.06.2013.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestis asub Viljandi vanalinna muinsuskaitsealal. Vt. EV Valitsuse määrus nr.219, 17.juuni 2004.a. "Viljandi vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus"

Sisestatud: 17.04.2006.

Meedia


Kodanlaskodu diskreetne võlu
Autor: Mirjam Peili (11.09.2008)
"Eesti Ekspress"

Maja on pärit ajast, mil arhitektuur hakkas huvi tundma selle vastu, mis toimub hoone sees. Seda tõestavad nii trepikoja tõusvad aknad kui ka ülakorruse aknad, mis on osa katusest üles kergitanud.Esimese ilmasõja eelsed saksapärased aed- ja väikelinnamajad tunduvad praegu otsekui ilusa aja, jõuka elu ja püsiva kodurahu sümbolid. Omased ja armsad näivad need seetõttu, et oleme sakslusest niivõrd läbi imbunud. Mirjam Peili meelest on Viljandi Villa Gabler üks seesuguseid.


Aastal 1909 laskis Oskar Christian Gabler endale ja oma perele ehitada aja- ja seisusekohase maja.

Krunt oli ja on imeilus, vaiksel tänaval otse lossipargi ja kiriku kõrval. Mis siin imestada, linnavolinik ja krepostiosakonna ülem võiski ju endale parima paiga valida. Küllap oli Viljandi talle ja ta saksa rahvuskaaslastele tollal üks kindel linn ja varjupaik kodusel Liivimaal.

Ühtne ja kodune Liivimaa

Tihedamad sidemed olid kubermangukeskuse Riiaga, kus sajandi algul oli hakatud ellu viima suurejoonelist aedlinnaideed.

G. Kuphaldti / H. Janseni plaani järgi kerkisid looduskaunisse Kaiserwaldi (praegu Mezaparks) jõuka kodanluse privaatsed villad, soliidselt traditsioonilised ning uusaegselt komfortsed. Uusasumit ja sealseid uut tüüpi elamuid tutvustas Riia arhitektide ühingu aastaraamat (1907–1913 ilmunud ja vist siiamaani kõige “integreeritum” väljaanne, kus sõbralikult kõrvu saksa, läti, eesti ja vene arhitektide ning kunstnike looming).

Kaiserwaldi puhul tõstetakse esile looduslähedast ja tervislikku miljööd, majade nõudlikku elukvaliteeti, ökonoomset planeeringut, keldri- ja katusekorruste otstarbe­kohast kasutamist, eluruumide ­laiendamist suurte aiapoolsete klaasverandade ja rõdude kujul. Aga samuti ehedaid materjale, nagu põllukivi, tellis ja puit, eelistuste kohaseid kõrgeid kivikatuseid ja sagedasi vahvärktarindeid. Illustratsioonidel võib näha uhkemaid ja lihtsamaid, kuid alati koduseid elamuid, mis valdavalt järgivad Saksamaal populaarsuse võitnud rahvusromantilist Heimat-stiili, aga ka juugendit.

Riias koolitatud ja seal tegutsevatel arhitektidel jätkus tööd nii kasvava suurlinna keskuses kui ka eramuehituses. Kuigi Kaiserwaldi (või Berliini Wannsee ja Grunewaldi, Hamburgi Blankenese, Rother­baumi jt) sarnaseid terviklikke asumeid siinmail rohkem ei tekkinud, ehitati üksikuid samalaadseid kodanlasmaju mitmel pool Valgas, Võnnus, Wolmaris ja Kuramaal. Ega Viljandigi maha jäänud. “Viljandi saksa seltskond oli iseseisvam ja rohkem eneseteadlik kogu oma olemises, ütleme nii – oli mulgistunud,” kirjutab seal pikki aastaid töötanud praostihärra Jaan Lattik oma ­muhedal, kuid üsna upsakal moel.

Küsimärgiga arhitekt

Pole teada, kes Gablerite villa projekteeris. Viljandi arhitektuuri põhjalikult uurinud Oleg Kotsenovski märgib ettevaatlikult, et arvatavasti oli see Riia arhitekt, Liis Aedma lisab oma diplomitöös ka teised oletatavad autorid – Rudolf von Engelhardt või Karl Burman. Tõsi, mõlemad on küll Viljandisse ehitanud ja esimesel oli linnapea lihase vennana võib-olla eelis­positsioongi. Aga kummagi autorlus pole kinnitust leidnud ega ole ka tõenäoline. Sest maja ise on sedavõrd Riia koolkonna “tegu ja nägu”, et polekski põhjust seda seostada just kahe Peterburis õppinud arhitektiga. Villa Gableri proportsioonid ja liigendus, viilude ja ärklitega kõrge kivikatus, eri kõrgusel ja eri viisil rühmitatud aknad, eenduv lilleärkel ja avar katuseterrassiga veranda aiafassaadil meenutavad üsna äratuntavalt riialaste aastaraamatu illustratsioonidel, fotodel ja joonistel nähtavat.

Muidugi oli nii laad, kujundirepertuaar kui eskiiside vormistuski ajastule üldiselt iseloomulik, kuid kogumuljes esildub Viljandi villa puhul mingi lokaalne, Riiale viitav pitser. Teatava niidiotsa oletusteks annab maja tänavapoolse sissepääsu esine kaaristu ja ühe sambaga toestatud nišš, mis meenutab Wilhelm Rössleri ehitiste üht meelismotiivi. Rössler (1878–1944) töötas aastast 1907 oma büroos, oli rüütelkonna arhitekt, võttis osa konkurssidest ja projekteeris ka eramuid. Aastaraamatu piltidel võib tema kahe Võnnusse ja kahe Kuramaale Bahtenisse projekteeritud elamu puhul märgata samasugust, väheke töntsaka üksiksambaga sissepääsu (Viljandi samba täringuvormilist kapiteeli on ilmselt inspireerinud siinse ordulinnuse arhitektuur). Rössleri poolt ja Engelhardti autorluse vastu räägib seegi, et esimene ei rakendanud oma Liivi- ja Kuramaa majades nostalgilist vahvärki, millesse teine oli üpriski kiindunud.

Lisada võiks ehk, et Rössleri büroos töötas (oli ka Võnnu maja kaasautor) 1910. aastal diplomi saanud noor eesti arhitekt Herbert Johanson, kelle käekirjas püsib riialik traditsioon veel kahekümnendatel aastatel. Üks hämaravõitu kuulujutt räägib muide sellestki, et Johansoni oma sõnul olevat just tema ühe-samba-esiku Viljandisse toonud. Neid on seal mitmel pool mujalgi.

Muutuvad ajad ja elustandardid

Linnavalitsuse ametnik ja ta pere elasid uues majas seisusekohaselt – ruumid olid avarad, valged ja kõrged, sisekujundus moele vastav. Esindusliku vestibüüli heledat lage ilmestavad tumedad talad, kolme ukseava raamivad laiad dekoratiivsed piidad – just seesugused nagu aastaraamatu fotodelgi näha. Ka soliidsed parkettpõrandad, valged karniisidega kahhelahjud ja kahe poolega tahveldatud uksed olid kodanlaskodu väärilised.

Mis aga villat hilisematest kipakatest viilkatusega majadest eristab, on mõõt, maht ja mastaap – pinda oli siin 415 m² ja alumise korruse lagedel kõrgust kolm ja pool meetrit. Kõrge katuse alla mahtusid koguni kaks ülestikust elupinda, vastavalt laekõrgustega 290 ja 220 cm. Alumisel korrusel paiknesid kolm avarat ja üks väiksem tuba, köök ja muud majapidamisruumid olid sündsalt eraldatud ja sinna viis tänava poolt teine välisuks. ­Ülakorrusele, kus asusid vanemate ja laste magamistoad ning uue aja komfordi kohaselt ka vannituba, läks kaks keerdastmetega treppi. Päris katuseviilu alla mahtus veel nn suvetoake. Perekonna eluolust annab aimu vaid üks foto suvisest peost – peal valgeis rõivais muretu seltskond, taamal lehvivad veranda akende ees valged kardinad.

Aga ilusa elu ja kodurahu aeg sai otsa. Gablerid lahkusid Viljandist ilmselt 1919. aastal ja nende maja omandas keegi proua Luise Mõtus. Igatahes sammub tema tütar Marta 1922. aastal kunagisest Gablerite majast ohvitseride spaleeri vahel piki punast vaipa kõrvalasuvasse Jaani kirikusse laulatusele – noor daam abiellus nimelt tollal Viljandis kaitseväe rooduülemana teeninud (hilisema kindrali) Jaan Lukasega. Marta õde müüs vanematekodu 1928. aastal 18 500 krooni eest naha- ja tubakakaupmees Martin Nurgale. Ajad olid muutunud, elu oli kallim ja kitsikum ning saksa kodanlaste nooblit ja härrandlikku laadi ei saanud väikselt-vaikselt äri alustanud eesti pere endale lubada.

Kaupmees Nurga poja mälestuste käsikirja järgi elasid nad – isa, ema, kaks last ja ema õde – alumisel korrusel, ülemine oli välja üüritud ja sinna viiv trepp vaheseinaga varjatud. Praegu Rootsis elav Harald Nurk kirjeldab ka tubade sisustust ja jaotust: sealgi kasutati vahesirme ja kappe, et eraldada magamisasemeid töötamis- ja õppimisnurkadest. Seegi häirimatu aeg katkes dramaatiliselt – Martin Nurk vangistati, perekond küüditati. Villal läks üle ootuste hästi, seda ei tükeldatud mitme leibkonna majutamiseks ja nii säilis esialgne ruumide jaotus. Aastakümneid tegutses seal Viljandi Pioneeride Maja.

Nüüd In geri maja

1995. aastal müüs õigusjärgne omanik Asta Mägi (Nurk) oma kunagise kodumaja Eesti Ingerisoomlaste Liidule. Tänu liidu ettevõtlikkusele on endine Villa Gabler, nüüdne Ingeri Maja kenasti korda tehtud. Kesk suvist haljust näeb punase kivikatuse ja valgete piitadega villa välja rõõmus nagu lihavõttetibu muruvaagnal.

Renoveerimisprojekti koostas soomlaste Arkkitehtiryhma Reino Koivula, muinsuskaitse eritingimused pani kirja kunstiajaloolane Anne Lass. Säilitamisväärseks on ta tunnistanud tahveluksed ja nende ornamentaalsed piirdelauad, kahhelahjud, kabineti, saali ja söögitoa tammeparketist põrandad, vestibüüli talaimitatsiooniga lae, sisetrepid ja nende ilusa kujundusega balustraadid, rosetikese saali laes ja akende-uste vanad sulused.

Maja valdajale ja ehitajale tuleb au anda, sest kõik loetletu on ka alles ja rõõmustab silma. Kahjuks pole aga renoveerimisel kas raha- või ajapuudusel järgitud muinsuskaitsjate soovitust eemaldada vestibüüli seintelt inetu nõukaaegne koorik – kollasest männipuust püstlaudis. Vestibüül on selle hoone kõige esinduslikum ja stiiliväärtuslikum osa, saunamehelik laudvooder ei sobi kuidagi kokku kaunilt raamitud uste, talalae ja esindusliku trepiga. Kontrast on räige ja riivab silma otsekui raudhambad kauni filmidiiva suus.

Loodetavasti saavad järgmise remondiga seinad koledast koorikust priiks ja maja alumise korruse tänavapoolsed aknad varjuks kenad luugid, seesugused nagu muinsuskaitse soovitas ja Liivimaal kombeks oli. Tuleval aastal saab Villa Gabler sada aastat vanaks. MK

Sisestatud: 25.09.2008.