Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Seidla mõisa tuuleveski
Mälestise registri number 14947
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 22.05.1998
Registreeritud 22.05.1998
Mälestise vana number 379
Liigitus ehitismälestis

Inspekteerimised(12)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 09.09.18

Inspektor: Muinsuskaitseameti Järva maakonna vaneminspektor, Karen Klandorf

Märksõna(11)

Ehitised, Kompleksid, Mõisakompleks, Veskihoone, Tuulik, Ehitiste liigid, Tootmishoone, Veskihoone, Tuulik, Ehitusperioodid, 1711-1840.

Mälestise tunnus


Tüüpiline 18.s. lõpul ehitatud Hollandi tüüpi tuulik, millel on säilinud originaalne tuulikukehand, töökorda seatud algne sisseseade.

Seidla mõisa tuuleveski on oma paiknevuse tõttu maamärgiline objekt, mille vaadeldavus, paiknedes maanteede ristis, ulatub mitme kilomeetrini. Tuulik on haruldane, kuna teist sarnast kogu sisseseadega komplektselt säilinud ja oma autentse välisilme säilitanud tuulikut Kesk-Eestis ei kohta. Samuti esindab Seidla tuulik oma algupärandis mõisa tuuleveski tüpoloogiat, paiknedes mõisa südamest veidi eemal nähtaval künkal, milliseid kogu Eesti territooriumil on mõisaansamblites komplektsena säilinud alla 5 eksemplari, neist töökorras peale Seidla tuuliku ei ole mitte ükski.

Sisestatud: 31.05.2007.

Mälestise kirjeldus


Seidla mõisa tuulik on Eestis esimene taastatud ja tuule jõul jahu jahvatav Hollandi tüüpi tuulik.

Seidla tuulik on Mandri-Eestile omane paekivikehandiga Hollandi tuulik, mille kivikehandi väline läbimõõt on jalamil 11,2m, üleval 5,9m ja kivikehandi kõrgus 10,4 meetrit. Seina paksus on jalamil 94cm ja üleval 76cm. Tuuliku katus on tahuline ning oma suurte mõõtmete tõttu tõmmatakse tuulikut tuulde vintsi abil. Tuulikul galerii puudub, tiiva tipud ei ulatu maani, vaid lõpevad maapinna suhtes umbes 2,2 meetri kõrgusel, et ümber veski liikuvaid inimesi mitte vigastada. Tuulikul on võrdlemisi väikesed aknaavad, mis annavad edasi tema arhailist iseloomu ning samas tagavad kehandi konstruktiivse püsimise.

Tuulikusse pääseb idaseinas asuvate suurte väravate kaudu, kust toimub peamiselt tuuliku viljakottidega varustamine ja jahveproduktide väljaviimine. Lääneseinas on tuulikul lihtne plankuks möldri tarbeks. Esimesel korrusel paiknevad enamus mehhanismidest - ülekande-hammasrattad ning jahukirst koos sõelade, ventilaatori ja tangukastiga, samuti elevaator, püülimasin ja hulgaliselt jahutorusid, mis erineva fraktsiooniga jahvesaadused kottidesse koguvad. Teine korrus on kivikorrus. Tuulikul on kaks paari kive, millest ühed on valatud jahvepinnaga graniitkivid, teised on valatud kivid juba portland tsemendi baasil. 2. korrusel asuvad veel kruubimasin koos puhtimistorudega, kivikrantsid (kiviraamid), kivitõrred ning kivitangid. Kolmandal korrusel paiknevad kolud vilja juhtimiseks mõlemasse kivipaari, kruubimasinasse ja otse I korruse jahukirstu sõelale. Vilja toob korrusele nii elevaator kui korrus kõrgemalt käitatav kotivinn. Neljandal korrusel paikevad höördsiduri ülekanderattad kotivinnale ja elevaatori rihmarattale, mis saavad jõu korrus kõrgemalt püstvõlli värkli alla kinnitatud sidurirattalt. Viimasel korrusel on tiivavõll, suur ratas, värkel ja pärss ning pea keeramiseks vajalik määritav liugvöö - peaalune krants. Nimetatud korrus on tehniline korrus vaid mehhanismide paiknemiseks ja seadistamiseks ning iseloomult katusealune, kus tuuliku töötamise ajal ei viibita.

Väljaspool tuulikukehandit tuulikust vahetult põhja pool asub jõuvõtuvõlli katusealune, mis hetkel on vormistatud madala puidust kastina, katmas suurt rihmaratast ja sellega ühendatud elektrimootorit. Veel 1950. aastate lõpus on sama koha peal paiknenud mõnevõrra suurem puidust mootorikuur, kus tõenäoliselt ühesilindrilise kuumpeamootori (petroolimootori) pealt on saadud ülekanne veskimehhanismide ringiajamiseks ning võimalik, et sinna ühendatavate masinate (rehepeksumasin, saeraam jms.) käitamiseks mootorikuurist väljaspool, mis tagasid tuuliku ühtlasema jooksu.

Sisestatud: 11.02.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Seidla tuulik asub Paide-Tapa maantee ääres Seidla mõisasüdamest vahetult lääne pool. Tuulik asetseb Seidla mõisast vahetult läänes paikneva Veski talu ees põllul. Tuulik on vaadeldav kuni 2 km kauguselt.

Sisestatud: 03.11.2009.

Mälestise ajalugu


Seidla mõisa tuuleveski on arvatavasti ehitatud XVIII saj. II pooles. Tuulik kuulus kuni 1920. aastani Seidla mõisale.

1920. aastatel ostis tuuleveski mõisalt tuuliku kõrval oleva talu peremees Villem Jamnes. Seidla tuulikus jahvatati veel 1960. aastatel tuule jõul. Siis oli möldriks Villemi poeg Evald Jamnes. Nõukogude okupatsiooni ajal jäi tuulik ilma peremeheta ning kolhoosi tööstusveskitega tuulik enam võistelda ei suutnud.

1989. aastal restaureeris tol ajal olemasolevate teadmiste ja vahenditega „Kaardiväelase“ kolhoos tuuliku, kuid tuule jõul seda tööle panna ei suudetud. 1991. aastal sai vanaisa talu koos tuulikuga tagasi Lembit
Jamnes, kes pani ühe paari kive ka elektrimootori jõul jahvatama. Pärast Lembit Jamnese surma 1997. aastal jäi tuulik aga seisma ja lagunema.

2009. aastal võttis tuuliku põhjaliku restaureerimise ette MTÜ Seidla Tuuleveski. Restaureerimist toetas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus.

Tuulik on esimene Eesti taas-iseseisvumisjärgne töötav Hollandi tuulik.

Sisestatud: 03.11.2009.

Kaitsevööndi ulatus


Ühise kv. piirid vt. lisa nr.1

Sisestatud: 11.02.2009.

Meedia


- Seidla tuuliku kodulehekülg
http://www.seidlatuulik.ee

-Veski ootab tuult tiivikusse
http://www.jt.ee/180106/esileht/20002581.php

- Seidla veski tiivad ootavad tuult
http://www.jt.ee/?id=179989

- Järvamaal avatud tuulik jahvatab soovijaile jahu
http://uudised.err.ee/index.php?06182573

Sisestatud: 26.01.2006.