Mälestise tunnus

Eesti ajaloo oluline kaitseehitus. Keskaegsed 13. s ordulinnuse varemed.

Mälestise kirjeldus

Soode ja jõega hästi kaitstud kõrgendiklinnuse tuumikuks oli võimas kaheksatahuline bergfriedi-tüüpi peatorn Pikk hermann, millega liitusid juba algselt linnuseehitised. Kastellitaolist linnust ümbritses umbes 2 m paksune ringmüür. Peatornil oli kuus korrust (müüri paksus kuni 2,45 m, kõrgus umbes 30 m), millest ülemine oli lahtine võitlusplatvorm; alumist enam kui 9 m kõrgust pimedat korrust, mida kasutati külma moonalaona, kattis luukavaga kuppelvõlv. Ainus sissepääs torni paiknes teisel korrusel, mis oli servjoonvõlvidega kaetud ja hädapärase eluruumina kaminaga varustatud. Teiselt korruselt viis müüritrepp ülemistele korrustele ja ka alla moonakeldrisse. Kuppelvõlv oli ka neljandal korrusel, kolmandal ja viiendal korrusel oli puulagi.
14. sajandi esimesel poolel rekonstrueeriti linnus konvendihoonetaoliseks linnuseks, millel oli tõenäoliselt vaid kolm tiiba; põhjatiivas paiknes kabel ja idatiivas arvatavasti kapiitlisaal ja dormitoorium (tõenäoliselt selles sisehoovis hukati Jüriöö ülestõusu algul 1343. a. läbirääkimistele kutsutud eestlaste vanemad) ning mingid ehitised lõunatiivas.
14. sajandi lõpus ja 15. sajandil kõrgendati ja tugevdati ringmüüri ja laiendati põhja suunas; vallikraave süvendati. Lääneküljele püstitati flankeeriv väravatorn, mille jalg- ja peaväravat kaitses vallikraavile ulatuv tõstesild (sama Padise väravatornil); värava vastas läänevallide all paiknes pikk tallihoone. Ida- ehk Veevärav paiknes kabeli kirdenurga kõrval, kus teda kaitses kabeli nurgal olev konsooltorn (sama Tallinna Toompea Pilsticker). Veevärava eeskaitseks püstitati nelinurkne Püssirohutünn, mis oli mõeldud ka tulirelvadele. Rida abiruume paiknes põhjamüüri taga avaras majandushoovis, mida kaitsesid kaks nurgatorni ja kirde-eesruum (viimasest pääses ka Veeväravasse). Tõenäoliselt 16. sajandi keskpaiku kindlustati linnuse välisnurgad bastionidega (osaliselt tänini jälgitavad).
(Jevgeni Kaljundi, Eesti arhitektuur III).
Linnuse rajamisaega, s.o. 13. sajandisse dateeritavaid ehitisi seni Paide linnusel kindlaks tehtud ei ole. Vanimate linnuse ehitusetappidena on siin näha 14.s. rajatud konvendihoone gabariidid ja osaliselt ka selle siseruumide plaanilahendus.

Mälestise ajalugu

Paide ordulinnus rajati 1265. või 1266. a. ordumeister Konrad v. Manderni ajal.
Rekonstrueerimised ja suuremad juurdeehitustööd toimusid 14.s ja 15.s lõpul.
Liivi sõjas sai linnus korduvalt kannatada, selle vallutasid venelased 1573. a., rootslased 1581. a., Poola-Rootsi sõja käigus poolakad 1602. a.; 1608. a. langes ta pikemaks ajaks uuesti rootslaste kätte; oli veel 17. sajandi alguses linnusena arvestatav.
Pikk Hermann ja läänepoolne väravaehitis restaureeriti aastatel 1895-97 (arh. W. Neumann).
II maailmasõja alguses lasid taganevad Nõukogude väed peatorni õhku. 1980. aastate algul valmis torni taastamisprojekt (arh. K. Aluve). Alates 1985. a. toimusid arheoloogilised kaevamised ja konserveerimistööd (arheoloog K. Lange), torn taastati aastatel 1990-93.

Kaitsevööndi ulatus

Kaitsevöönd 50 m.

Aruanded

Tvauri, A. 2011. Aruanne Paide Vallimäel kõlakoja rekonstrueerimise ja mänguväljaku rajamise juures 2011 aastal toimunud arheoloogilisest järelevalvest.