Mälestise tunnus

Riikliku postiajaloo mälestusmärk
Ajaloolise infrastruktuuri lahutamatu osa

Kirjeldus

Klassitsistlik, ühekorruseline, paekivist seintega, krohvitud kivihoone. Algselt pilbastest kelpkatusega. Esifassaadi keskosas kahe paarissamba ja kolmnurkfrontooniga portikus. Fassaadidel palju dekoratiivseid elemente- munavöödikujuline ehhiin ja ühine rihveläärega pealisplaat, talastiku kohal reljeefne palmettfriis. Hoone keskel, esiku taga asus mantelkorsten-köök, sellest ühel pool reisijate toad, teisel pool postijaamapidaja ruumid. Tubades olid kahhelahjud.

Asukoha kirjeldus

Postijaam asub Tallinn -Pärnu maantee 47-l kilomeetril.

Ajalugu

Hoone valmis 19.sajandi I veerandil tüüpprojekti järgi.
Hoone põles 2001.aasta lõpul.

Postijaamade ajaloost
Vanim kirjalik ürik sidepidamise algete kohta Eestis on ordumeister Volter von Plettenbergi poolt 1552 muhulasele Hanskele antud vabaduskiri, mis vabamehe Hanske ja tema järglased orjusest vabastamise kõrval ka esimesteks postivedamiskohuslasteks tegi. Regulaarsema postiside loomine Eestimaal on seotud Rootsis 20.02 1636 väljaantud postimäärusega. Ametisse pandi postikäskjalad, kes küll asendati 1643 kiiremate postiratsanike ehk postiljonidega. Reisijate ja posti vedu toimus tasu eest. Kavandati postijaamade võrgu loomine 2...4 miiliste (15...30 km) vahemaade järgi, kuid selle teostumine toimus aeglaselt. 1649 ja 1651 anti eeskirjad kõrtside ehitamise kohta maanteede äärde, mille järgi kõrtsid pidid kujunema hobupostijaamadeks ja asendama senist talurahvale koormavat küüdikohustust. Baltimaadel oli maanteekõrtside võrgu loomine rüütelkondade kohustuseks. See edenes visalt ja riik kordas seadust veel 1670, 1693 ja 1697.aastal. Rootsi aja lõpuks oli Eesti aladel loodud riiklik postikorraldus. 1672 ja 1688.aasta teede kirjelduse järgi oli kõrts-postijaamadega varustatud Tallinn-Pärnu, Tallinn-Keila- Haapsalu ja Tallinn-Narva maantee. Posti ja reisijate vedu oli aeglane kuna liiguti ainult päeval.
18. sajandi I poolel korraldas Vene valitsus postiasjanduse ümber. 1714 avati postiliiklus Peterburi ja Riia vahel Narva ja Tartu kaudu. 1775. aasta seadusega loodi riiklikud postiametid. Postiameti üheks tähtsaks ülesandeks reisijate veol posthobustega oli postimajade ehitamine, mis pidi kindlustama reisijatele öömaja. Selliste majade ehitamine algas Peeter III valitsusajal. 18.sajandil ehitati postijaamu puidust, 19.sajandil põhiliselt kivist.
Postijaamade asukohad olid 19.sajandi alguseks kujunenud kohtkindlaks, vahemaad oli 20...30 kilomeetrit. 19. sajandi alguses ehitatud postijaamad olid mõjutatud 1806. ja 1819. aastal kehtestatud tüüpprojektide kasutamise seadusest.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates

Meedia

Valgamaalane 24.11.2007, Taimi Käos "Täna räägime postipoistest ja -jaamadest "
http://www.valgamaalane.ee/261107/esileht/viies_kulg/25011885.php

eestielu.ee 04.02.2015, Reet Saar (Märjamaa Nädalaleht) "Ruunawere postimõisa omanik: Tahan hoida omanäolist väikest majutuskohta - kõik ei pea olema läikivad Radissonid"
http://eestielu.delfi.ee/raplamaa/elu/ruunawere-postimoisa-omanik-tahan-hoida-omanaolist-vaikest-majutuskohta-koik-ei-pea-olema-laikivad-radissonid?id=70717023